Hiljuti lõppes järjekordne Nutijahi aktsioon, mida korraldavad Kuusakoski ja Telia. Ligi 6000 inimest üle Eesti tõid taaskasutusse 4,5 tonni vanaelektroonikat. Võrreldes sellega, kui palju iga aasta elektroonikat poest ostetakse on see muidugi väike kogus, aga asi seegi.  Selles vanaelektroonikas on muu hulgas ka mitmesuguseid metalle. Kulda, hõbedat, pallaadiumi, pliid, vaske ja muud. Näiteks ühes mobiiltelefonis on kulda umbes 0,03 grammi. Suures LCD-teleris heal juhul aga paarikümne sendi väärtuses.  Seda on ülivähe, kui arvestada vaeva, mis kulub teleri või telefoni osadeks võtmisele ja sellele järgnevatele protseduuridele. Miks siis neid kokku kogutakse ja lammutatakse?  Elektroonikaseadmetes on ka kõike muud, mida saab uuesti kasutada. Näiteks plasti. Keskkonnahoiu vaates on tähtis, et peaaegu lagunematu materjal ei satuks loodusse. Ainuüksi sellel on suur väärtus.  Kuidas, mida ja kui palju vanaelektroonika käitlejad koguvad, seda uurisime Tallinnas Kuusakoski sorteerimistehases, kus ainuüksi LCD-telereid käib aasta jooksul töötajate käte vahelt läbi tuhat tonni. See arv ei ütle ehk midagi. Piltlikuma ettekujutuse saab siis, kui panna kõik need telerid koormasse – seda on umbes 60 rekatäit.  Kuusakoski sorteerimistehase helide saatel tegi Rohegeeniuse toimetajale Ivar Soopanile ekskursiooni ettevõtte juhatuse liige Toomas Kollamaa.