Miks me toome kolmanda inimese (või tegevuse, meelemürgi) enda jaoks pingelistesse olukordadesse? Ja “me” ei ole siin keelevääratus - suhtekolmnurkade kasutamine on igasse inimesse nii sügavalt juurdunud, et küsimus ei ole “kas ma satun kolmnurka”, vaid “kui kiiresti ma aru saan, et olen sinna sattunud”..