Unustatud rahvad ja nende laulud otsivad endale laulutuules igavikku nii soome-ugri kultuuriruumis kui ka kaugetel saartel. Kesk Atlandi ookeani põhjaosa laiub Šotimaa kõige läänepoolsem saarestik St. Kilda. See justkui maailma äärel paiknev pelgupaik oli inimeste poolt asustatud vähemalt viimased kaks tuhat aastat, kuid täna ei ela sel tuultest ja tormidest räsitud lummaval saarestikul enam ühtegi põlisasukat. Küll aga võime tänagi kuulda St. Kilda muusikat.