Järgmine Peatus

Kas nelja nädalaga 11 riigikülastamine on liiga palju või täitsa mõistlik? Nendel teemadelarutleb 27 päeva mööda Euroopat tuuritanud Cristo Pajust.

Cristotunnistab, et teda on viimasel ajal hakanud huvitama selline mõistenagu flashpacking – see ühendab ühelt poolt seljakotireisivabaduse, kuid jätab alles mugavuse.

Niisiisjutustabki Cristo oma seiklustest Euroopas – kuidas viimasel hetkelrongile tuiskas, hotelli „sisse murdis”, kus sai kaardigamaksmisest unistada ja palju muud.

Vestlust juhibLiina Kohlmann.

Südamehääle kuulamine viisŠotimaale elama! Saatekülaline Birgit Itse tunnistab, et oliunistanud kaheksa aastat Šotimaale kolimisest ning pärast lõplikuotsuse vastu võtmist pakkis ta kaheksa nädalaga oma asjad kokku jalendaski kohale. Tänaseks on ta seal elanud seitse aastat.

ÜheskoosBirgitiga tuli kaasa 11aastane poeg, kes vaatamata oma eelteismeealeoli vägagi huvitatud uude keskkonda kolimisest. Neid ei oodanud sealees kedagi, elu tuli nullist alustada. Tõsi, kodu olid nad eelnevaltsiiski välja valinud ning rendilepingu sõlminud. Muide, kodulinnaAberdeeni valisidBirgit ja tema poeg õige huvitavalt – märkides ülespotentsiaalsete üüripindade (mis asusid erinevates Šotimaanurkades) plusse ja miinuseid.

Nagu ikkavõõrasse keskkonda kolides, pole kaBirgiti elu alatiolnud lust ja lillepidu. Ta jutustab toredatestja rasketest hetkedest, agaka momentidest, mis panevad pärast kõiki neid aastaid veel õlgukehitama. Birgitil ilmushiljuti ka raamat „Minu Šotimaa”.

Vestlust juhibLiina Kohmann.

Emily-Hestia Palmet ja tema abikaasa on kirglikud reisihuvilised, kesei ole jäänud koduseinte vahele ka siis, kui nende perre sündistütar. Ligi pooleteiseaastane Hera on reisinud pikemat aega niiItaalias, Lõuna-Prantsusmaal kui ka Tenerifel.

Emily tunnistab, etnemad eelistavad tavaliselt minna reisile pikemaks ajaks – siisjõuab nii puhata kui ka uusi paiku avastada. Pere viimasekssihtkohaks oli Lõuna-Prantsusmaa, kuhu Emily sõnutsi kindlastitasub lapsega minna.

Saates jutustab Emilykuumalaine keskele sattumisest, laste ja vanemate väsimisest,peatuspaikade valimisest ja palju enamat.

Vestlust juhib LiinaKohlmann.

Eva Kristina Tammine on oma 22eluaasta kohta päris palju reisinud – juba on ta külastanud 16riiki ning kohe-kohe lisandub järgmine. Nimelt on tal plaanismaakera kuklapoolele Austraaliasse tööle minna.

Eva Kristinaloodab oma juttudega noori innustada ning kinnitab, et alati leiabvõimaluse reisida. Näiteks kõnelebta erinevatest noortevahetustest, mille kaudu saab tasuta või vägataskukohaselt reisida.

Saates on agapeamiselt teemaks tema kuuajane reis Hispaaniasse, Itaaliasse jaPortugali, kuhu ta suundus üksinda. Eva Kristina kinnitab, et talpolnud üksi minnes mingeid hirme – tõsi, tema vanemad olid küllmõnevõrra mures.

Vestlust juhibLiina Kohlmann.

Kadri Reidla-Van Der Laan jaIndrek Niibo otsustasid reisida inimtühja Alžeeria kõrbesse, etastuda vastu oma hirmudele ning kogeda suurt seiklust.

Nii Kadri kuiIndreku jaoks on põnev reisida vähetuntud piirkondadesse ningAlžeeria seda kindlasti on – valitsus püüab aktiivselt katuristide arvu reguleerida. Nende rännak viis sügavale kõrbesse,et uurida iidseid koopamaalinguid, müstilist Sefari piirkonda ningtutvuda kohalike tuareegide kultuuriga.

Episoodis onjuttu näiteks maailma ühtedest mürgisematest skorpionidest,nutimaailmast võõrandumisest, kuidas sõjaväe droonid Kadrit jaIndrekut jälgisid ning mil moel orienteeruda kohas, kus onümberringi vaid kõrb. Kadri jutustab ka sellest, mis tunne oliminna sellisele reisile, kui kodus ootab kolmeaastane tütar.

Indreku ja Kadriseiklusest valmis ka reisisaade „Kadunud Sefari otsingul”.

Vestlust juhibLiina Kohlmann.

Kadri Maripuu langes üksindamatkamise võlude kütke juba 2008. aastal, kui ta läbis Santiago deCompostela palverännaku. Toona polnud sealne rada kaugeltki mittenii populaarne kui praegu.

Saates jutustabKadri üksinda matkamise plussidest ja miinustest, milliseid radu tasoovitab, kuidas on sattunud ehmatavatesse olukordadesse ja mil moelneist pääsenud ning palju muud.

Kadri tunnistab,et kõik tema olulised elupöörded on sündinud just üksindamatkates – aju hakkab sel ajal lihtsalt teistmoodi tööle.Seetõttu korraldab ta nüüd taolisi Visioonirännakuid ka teistele.

Vestlust juhibLiina Kohlmann.

Janek Balõnski alustasumbes kakskümmend aastat tagasi Bulgaarias äriga ning tänaseks onnende ettevõte tööandjaks enam kui 250 inimesele. Janek tunnistab,et põhjuseid ebaõnnestuda oli sada, kuid tahtmine õnnestuda olisuur.

Janek jutustabsaates, mil moel on äri tehes kohalikelt pügada saanud, kuidas onraamatupidajad ettevõtte rahadega põgenenud, vajadusest bulgaariakeel selgeks õppida, bulgaarlastega töötamisest, korruptiivsestmaailmast ning mil moel kohalikud imestasid, et eestlased ajavad asjuausalt.

Janeki tööstja tegemistest Bulgaarias saad lugeda raamatust „Minu Bulgaaria”.

Vestlust juhibLiina Kohlmann.

Tanel Tilk kohtus oma tulevase abikaasaga Türgis matkates. Tänaseksjagavad nad boliivlanna Ursulaga oma elu nii Boliivia kui ka Eestivahel.

Boliivias viibideselab paar Santa Cruzi linnas, kust moedisainerist Ursula pärit on.Tanel usub, et asjaolu, et boliivlanna on tema kõrval, avab tallenii mõnegi ukse – näiteks on kohalikust maailmast kergem arusaada ja ka sealses bürokraatias maadlust pidada. Kuigi Tanel onaastaid Boliivias olnud-elanud, üllatavad mõned olukorrad teda ikkaveel...

Saates tuleb juttu kaTaneli ja Ursula „väikesest pulmast”, kus osales umbes 90inimest.

Vestlust juhib LiinaKohlmann.

Vanessa White tunnistab, et tema jaabikaasa jaoks oli Jaapan pikalt unistuste sihtkohaks – ühtäkkitundus, et tütrega vanemapuhkusel olles on ideaalne aeg minna kuuksajaks tõusva päikese maale. Sest nagu Vanessa ütleb: polnud juvahet, kas magamata ööd Eestis või Jaapanis.

Tütar oli selhetkel 10kuune. Kuna Vanessa sõnul on Lumi äärmiselt rahulik laps,sujus reis samuti hästi. Kõige enam kartis ta pikki öölende, kuidneedki kulgesid hästi.

Saates tulebjuttu, kas ja kui palju läks reis lapse tõttu tavapärasestkallimaks, mille järgi Vanessa majutusi valis, millist kandekottiVanessa matkamiseks (või ka muidu reisimiseks) soovitab, kuidashinnata kohalikku ühistransporti ja palju muud.

Vestlust juhibLiina Kohlmann.

Peeter Paaver otsustas pärastülikooli lõpetamist võtta vastu suure väljakutse: hääletadaTartust Vietnami. Kaasas oli tal pooleks aastaks sama palju raha kuikeskmisel kahenädalase paketireisi turistil.

Teel nägi Peeter nii hiiglaslikkurikkust kui ka suurt vaesust. Ta pidi jalgsi liikuma maailma ühesrikkaimas ja jalakäijavaenulikumas linnas ning isegi rannas magama.Hommikuks oli keegi talle madratsi vahele isegi 10 euro jagu rahapoetanud.

Indias nägi ta aga šokeerivatvaesust. Peeter kirjeldab väga värvikalt, kuidas pidi 38-kraadisepalavikuga 49 tundi rongi pakiraamil külitama.

Veel on juttu Tais tsikliostmisest, kuidas üks Iraani mees talt seksi küsis ning miks olimõnikord ühistransport odavam kui hääletamine.

Peetril ilmus hiljuti ka raamat„Väike pöidlaküüdi käsiraamat - Mis siis kui hääletaksVietnami?”

Vestlust juhib Liina Kohlmann.