Armumine on pimestav - teineteist nähakse sageli täiuslikuna. Märgatakse head, ühist ja sarnast. Armastus on silmiavav ja aitab näha selgemalt. Armastus, mida Jumal meile näitab ja milleks Ta meid kutsub, on olemuselt justnimelt ennastohverdav. Selline armastus ei otsi omakasu, vaid keskendub sellele, mida mul on teisele anda. 

ARUTELUKÜSIMUSED 
1. Kas oled oma elus kogenud, et esmapilgul paistab miski või keegi “täiuslik” ja hiljem avaldub “tõelisem pilt”? 
2. Milline oli Sinu esimene kokkupuude kogudusega (olgu lapsena, noorena või täiskasvanuna)? Kas ja kuivõrd on see pilt tänaseks muutunud? 
3. Kas ja millist rolli võiks Sinu arvates mängida kogudus ühiskonnas? Aga Sinu elus? 
4. Jutusta lugu hetkest, mil kogesid ennastohverdavat armastust. 
5. Milline on Sinu elu suurim armastuse kogemus?