Morfini Tiia eläs Karulan ja pidä sääl Vanaimä Aida. Tuu tähendäs, et tä hoit uman aian alalõ vannu kasvosortõ, võtt siimnit ja tege aiatüüd nii, et uma süük olnu’ läbi terve aastagatsõõri võtta’, et vaiva nägemine om mõistlik ja saat esi’ kah arvo, mille tuu nii om. Jutus tulõ kõgõ vanõmb Eesti tomadisort, sitapatarei pääl indiaanlaisi mängmine, vannoimmi tarkusõ’ ja ka võro keele pruukminõ egäpääväelon.