Eesti Vegan Podcast

Gert tuli külla ja sai mahe saade. Informatiivne, aga mitte kuiv. Filosoofiline, aga mitte liiga. Gert rääkis nii nagu on. Lahkasime sporti ja jõutõstmist mitme nurga alt: sooritusvõime, strateegia, rekordid, keelatud võtted ja toitumine. Loomulikult ei jätnud me tähelepanuta ka Gerdi isiklikku teekonda.

Aga vaatame siis… vaatame täiega enda sisse ja tunnetame, kas resoneerub, kas me tunneme end ära, ja miks meid üldse kotib?

Sten on kahtlemata zen, selles pole kahtlust. Peale selle on Sten ka palju muud. Sten teeb mitut asja järjepanu ja läbisegi. Räägime Steni teekonnast ja prioriteetidest, hoolimisest, vabandustest, väärtustest ja pehme olemisest. Kas Steni zen olemise taga võib ka taimne toit olla? Muidugi! Mis küsimus see selline on?

Emma tuli külla ja lootust sai kohe kuhjaga. Kliimaaktivist, veganaktivist, ettevõtja, mitte pelgalt visionäär. Rääkisime sõpradest, grupisurvest, koduõppest, radikaalsusest. Arutasime, kust jooksevad eetika ja tundevõimelisuse piirid ning saime teada, kas või kelle eest on Emma nõus nälga surema. Lõpuks pajatasime pikalt-laialt lemmiktoitudest ja õppisime kõik midagi uut.

Tegelikult küsis Annaliisa ise ka, et miks me teda õigupoolest üldse podcasti kutsusime, ja ma ei tea, kas see ei ole ilmselge, aga kui inimene on Eesti ainsama veganžurnaali omanik ja peatoimetaja, siis see on üsna piisav põhjus. Tänase seisuga Annaliisa muidugi enam ajakirjas ei toimeta, mingid teised kolm tüüpi on seal.

Vastuse saavad küsimused nagu:

Millised mõtted ja tunded Annaliisat valdavad seoses ajakirja müügiga?

Miks mõne numbri kaane peal on praekapsas, aga sees kuulus vegan?

Ja ilmselt kõige olulisem... miks Anne Veski Maximas ei käi?

Peale ajakirja tegemiste rääkisime veel toidust ja eetikast selle ümber, ristsõnadest ning jalgpallist.

Vahepeal oli kaos... nagu ikka.

Saate lõpetab täiesti hullumeelne vastus selle hooaja lõpuküsimusele.

Mees nagu orkester... mees nagu orkaan... mees nagu täiesti

Tead, vahel on nii, et me teeme küll vegan podcasti, aga veganlusest ei kipu eriti rääkima. See-eest rääkisime paar sõna seentest.

Saara ise on kultuuriuurija ja fotograaf ja me ei räägi ka nendest teemadest peaaegu üldse. Küll aga peatume mingil seletamatul põhjusel maailma lähiajalool.

Saara tuli tegelikult külla, et tutvustada peatse aset leidvat loomaõiguste konverentsi, mille veatuks toimimiseks Saara oma spetsiifilisi oskusi ja valvsat pilku laenab ja sellest me tõesti rääkisime... episoodiliselt.

Käesolev jagu on täielik kaos ja seda kõige paremas mõttes.

Viis aastat on möödas ning Kadri ja Markus on tagasi. Seekord koos ja juttu jätkus tervelt ühe rekordsalvestuse jagu. Aga see oli kõike seda väärt.

Rääkisime maailmavaatelistest asjadest, muutustest, valmisolekust, leppimisest, toidust... läksime isegi sügavuti. Meenutasime heldelt 90ndaid ja saime palju põnevat teada Retro Foodtrucki kohta. Kõike seda läbi naeru ja ohhetuste.

Tead, hirmus vahva oli, et Heldi külla tuli. Saime limonaadi juua ja tšillit süüa ja loomulikult rääkida Heldi veganteekonnast ning tema ettevõtmistest Roheboxis ja Eesti Vegan Seltsi juhatuses. Lisaks hekseldasime Heldi uurimustööd teemal, kas loomi üldse tarvitseb biomeditsiinis katsealustena kasutada.

Emily oli nii hea, et tuli kõrvaltänavast meile külla ja me rääkisime

Ja ega me teid kultuuripealinnast lugemissoovituseta ära ei lase.

Melanie Joy "Why We Love Dogs, Eat Pigs, and Wear Cows"

Oli teistmoodi saade. Tartu kortermaja, kollane diivan ja salvestuseks