Seekord toome Teieni kogemusloo.

Lugu mis küsib aega ja täielikku kohalolu. Peatumist ja märkamist. Mõtted, mis murravad igapäevaselt. Teadvustamata seda “lugu oma peas” on keeruline mõista, kui viltuselt võime enda minapilti näha. Sünnitusjärgne depressioon on salakaval, aga halvav. Kellel rohkem ja kellel vähem, aga rusuv on see igale kogejale. Kuidas toetada ja ruumi hoida inimesele, kes kogeb midagi, mis on kõrvalseisjale kohati nähtamatu? Kas seda on võimalik ennetada või muuta?