Kärgperesid on meil Eestis ja maailmas palju. Kuid kui palju on selliseid, kes lähtuvad laste heaolust ja suudavad oma emotsioonidega toime tulla teraapias või muul meetodil, et leida parima lahenduse? Kahjuks tundub, et enamus lahutavaid vanemaid ei suuda oma egodest ja valudest mööda vaadata ning viisakaid suhteid säilitada. Olukord muutub hullemaks ja vägivaldsemaks vaimselt. Ja kes on kõige suuremad kannatajad? Lapsed.

Tänases loos, soovime tuua esile kuidas on päriselt ka võimalik teha nii, et kõik osapooled võidavad. Kersti lugu on inspireeriv ja ehe näide terviklikust kärgpere dünaamikast, kus täiskasvanud on koos uute kaaslastega veel suurema pere loonud ja lapsed on päriselt õnnelikud. Ühtsus, mis keskendub laste heaolule ning lahutades säilis tugevalt ühine eesmärk, et lapsed on kõige olulisemad selles loos. Seda lugu kuuldes, saame aru, et kõik ilus ja emotsionaalselt küps lahendamine ning lahendus on võimalik. Kõik taandub täiskasvanute soovile ja paindlikkusele näha suuremat pilti, panustada selle jaoks, et lapsed usuksid taas armastusse ning usaldaksid luua eluterveid suhteid.

Alustame uut aastat vestluses Katriniga. Teemadeks on tugivõrgustik ehk küla meie ümber, perekool ning kõik mis mahub veel emaks olemise rolli. Kui vajalik on isasid kaasata beebiootuse ajal olevasse protsessi ning mismoodi nemad saavad panustada?

Selle saate eesmärk on tuua valgust teemadele, kuidas hoitust ja toetust jagada tulevastele, värsketele või juba legendaarsetele emadele. Kombed või traditsioonid mis on ununenud meie individualistlikus maailmas. Mis on oluline tagasi tuua või uuesti luua ning kui kerge see tegelikult on?

Keha, vaim ja hing - kõik on üks tervik. Kui kuskilt valutab, füüsiliselt annab tervis tunda, on sellel alati emotsionaalne/energeetiline juurpõhjus ja ravi vastavalt põhjusele.

Homöopaatia versus eeterlikud õlid, toimivad sama eesmärgiga, kuid mis on nende vahe?

Mis on eeterlikud õlid ja kuidas need toimivad või miks need toimivad? Kas tõhusam on kasutada ainult lääne meditsiini või meie esivanemate tarkus on endiselt see, mis tervendab kogu meie olemust tervikuna? Milliseid valikuid teha, kui on kodus väikesed lapsed ning soov on nende tervist hoides neid ravida? Intrigeerivad teemad, mis panevad küsimusi küsima ja uurima, kuidas on võimalik end pehmemalt toetada. Üks ei välista teist. Tänases saates juhime tähelepanu võimalikele lahendustele.

Toorkakao ja emad, naised, lapsed. Mida kõike me saame kogeda ja kuidas toetada oma keha, meelt ning kuidas üldse mõjub toorkakao meile? Kas see on justkui “võlutaim”, mida võivad endale vähesed lubada või miski, mis on ammu olemas ja kõikidele soovijatele tellimise kaugusel? Toorkakao kasulikkus levib meie inforuumis tänapäeval palju kiiremini. Samas kes ei mäletaks Horre Salustet, kes ca 15a tagasi jagas laatadel toorkakaost tehtud šokolaadi. Kuidas me ühiskonnas nüüd oleme valmis saanud, et võtta rohkem vastu seda tundlikkust ja ehedust, mida toob esile ka kakaotaim ise. Mis on selle info “lõksud” ja konksud ehk kuidas leida endale parimat kvaliteetset toorkakaod? See pole järjekordne “kiirtee” või “psühhedeelne kogemus” ega miski, mida ainult ekstaatilise tantsuõhtutel pakutakse. Saame tuttavaks päriselt kakao olemusega, läbi emade ja naiste kogemuse. Avardavat kuulamist ja kogemist! ✨

Tänases saates võtame arutellu väga vabas võtmes köögi elu ja olu peale sünnitust. Miks on oluline jälgida, mida tarbib imetav Ema ja kuidas me selle infoni võiksime jõuda? Mida saad sina teha, kes läheb külla värskele emale, mida Talle viia?

Kes on köögidoula ning mis on Tema missioon?

Mujal maailmas on veidi rohkem levinud sellist traditsiooni, teadlikkust kuidas toetada rikkalike ja toetavate toitainetega värskelt sünnitanud naist.

Rinnad, imetamine, südamekeskus ja mis kõik mahub sellesse nüansi rikkasse valdkonda. Tabud ühiskonnas ja häbitunded. Ootused ja lootused. Aga kuidas üks värske ema saab end hoida, kui suurim unistus imetada luhtub? Normaliseerides kõiki tundeid ja kogemusi. Emad, kes on valinud rinnad oma seksisümboliks ning mitte lapsele elutoidu ja armastuse jagamiseks. Kuidas me ühiskonnas saame hoida ruumi igale kogemusele, sildistamata?

Selles osas keskendume just sellele, et kummutada hirme sünnituste osas. Mind isiklikult on häirinud teadmine, kui kerge on teistel emadel jagada jubedaid kogemusi rasedatele. Kui isegi ämmaemandad näevad esimesel visiidil nutvat rasedat, kes juba kardab sünnitust, kuhu me nii seilame ning miks on see olukord selline?

Midagi võimsat ja väekat saab kogeda tulevane Ema, kui Ta valib oma infokanalid ja suhtub armastavalt enda vaimsesse heaolusse. Kas on okei, kui tulevasele emale räägitakse arvamust küsimata hirmujutte kogemustest, mis jäävad nii haprale ja tundlikule naisele pähe kerima? Mis on emade eesmärk uute emade toetamisel ning kuidas seda teha hirmuvabalt? Kui oluline on küsida abi ja päriselt öelda välja oma arvamus, kui ei soovi teise ema kogemust kuulda?

Selles saates tuleb väga pikalt juttu, kui oluline on emade heaolu ning mida kõike me saame teha selleks, et kodus oleks harmoonia. Ja kas üldse on võimalik sellist seisundit 24/7 hoida? Kuidas me end emadena materdame ja samal ajal alles õpime kõike, kuid unustame ära olulise nüansi, et ka meie kogeme esmakordselt erinevaid elemente elus ning oleme inimesed oma vajadustega. Rohkem armastust, mõistmist ja avardumist meile kõigile, et märgata ka läbi enda, teisi emasid, kes vajavad abi või tuge. Koos oleme väekamad ning jagades näeme kõiki neid värve, millest koosneb emaroll ja naiseks olemise roll.

Tänapäeval on aina märgatav probleem laste väljendamine verbaalselt. Mis mõjutavad meie lapse kõne arengut ja kas ainult nutiseadmed on selle piduriks? Kui palju saame me ise teha ära selleks, et lapse kõne areng on toetatud ja sujuv? Kas on vaja kõhus oleva lapsega vestlusi pidada või algab see alles peale sündimist, ennem lasteaeda?

Vestluses Katriiniga, kes on imelise 3 lapse ema, eripedagoogika bakalaureus ja omandamas logopeedia magistrit. Pakime lahti selle pusle, et näha teaduslikku poolt kõige olulisemas arenguetapis. Etapp, mis mõjutab elus esimeste suuremate sammude arengut või hoopis aeglustumist.

Seekord toome Teieni kogemusloo.

Lugu mis küsib aega ja täielikku kohalolu. Peatumist ja märkamist. Mõtted, mis murravad igapäevaselt. Teadvustamata seda “lugu oma peas” on keeruline mõista, kui viltuselt võime enda minapilti näha. Sünnitusjärgne depressioon on salakaval, aga halvav. Kellel rohkem ja kellel vähem, aga rusuv on see igale kogejale. Kuidas toetada ja ruumi hoida inimesele, kes kogeb midagi, mis on kõrvalseisjale kohati nähtamatu? Kas seda on võimalik ennetada või muuta?