Selles osas keskendume just sellele, et kummutada hirme sünnituste osas. Mind isiklikult on häirinud teadmine, kui kerge on teistel emadel jagada jubedaid kogemusi rasedatele. Kui isegi ämmaemandad näevad esimesel visiidil nutvat rasedat, kes juba kardab sünnitust, kuhu me nii seilame ning miks on see olukord selline?

Midagi võimsat ja väekat saab kogeda tulevane Ema, kui Ta valib oma infokanalid ja suhtub armastavalt enda vaimsesse heaolusse. Kas on okei, kui tulevasele emale räägitakse arvamust küsimata hirmujutte kogemustest, mis jäävad nii haprale ja tundlikule naisele pähe kerima? Mis on emade eesmärk uute emade toetamisel ning kuidas seda teha hirmuvabalt? Kui oluline on küsida abi ja päriselt öelda välja oma arvamus, kui ei soovi teise ema kogemust kuulda?