Sign up to save your podcasts
Or
Share Ep 23: Stseenimäng
Share to email
Share to Facebook
Share to X
Share to email
Share to Facebook
Share to X
Or
Ep 23: Stseenimäng
Selles episoodis räägin stseenimängust – kuidas seda leida, raamida ja mängida. Mis on ebatavaline hetk ja kuidas seda partneriga märkamatult mustriks kujundada? Kuidas mängu hoida ja kõrgendada nii, et see ei kaotaks loogikat ega energiat?
Jagan näiteid UCB teatri õpetustest ja Eesti konteksti tuttavaid paralleele, näiteks Tujurikkuja “Snaipri” sketš. Räägin ka, kuidas mäng ja tegelaste suhe stseenis vaheldumisi toetavad ning miks “intelligentsuse tipust” mängimine loob usutavust ja sügavust.
👉 Kui sa tahad paremini mõista, kuidas stseenimäng toimib ja kuidas seda laval kasutada, siis see episood on sulle.
Stseenimängu peamised õppetunnid
See on kordus või dünaamika, mis stseenis uuesti tagasi tuleb ja mida publik ootab. Näiteks Tujurikkuja “Snaiper” sketš.
Mäng sünnib hetkel, kui laval juhtub midagi ebatavalist. See sõltub kontekstist (nt korvpalli põrgatamine kirikus vs platsil).
Partnerile tuleb anda võimalus ebatavalise kordamiseks (3 kordust kinnitab mustri). Raamimine on sõnatu kokkulepe, mitte mängu reegli välja ütlemine.
Iga kordus peab olema eelmisest suurem või arenev. Kui muster ei arene või katkeb, kaob energia stseenist.
Suhtepõhine ja mängupõhine stseen välistavad teineteist samal hetkel, kuid saavad kordamööda stseeni rikastada.
Karakteri lubadusest tuleb kinni hoida.
“Ma olen see inimene, kes ____.” Kui näitleja muudab oma tegelast keset mängu, kaob stseenimängu loogika.
Mängi intelligentsuse tipust.
Tegelased käituvad loogiliselt. Kui nad muutuvad ebaloogiliselt “lolliks”, kaob usutavus. Publik nõustub ekstreemsete lahendustega ainult siis, kui loogilised valikud on juba läbi proovitud.
View all episodes
By Rauno MeronenSelles episoodis räägin stseenimängust – kuidas seda leida, raamida ja mängida. Mis on ebatavaline hetk ja kuidas seda partneriga märkamatult mustriks kujundada? Kuidas mängu hoida ja kõrgendada nii, et see ei kaotaks loogikat ega energiat?
Jagan näiteid UCB teatri õpetustest ja Eesti konteksti tuttavaid paralleele, näiteks Tujurikkuja “Snaipri” sketš. Räägin ka, kuidas mäng ja tegelaste suhe stseenis vaheldumisi toetavad ning miks “intelligentsuse tipust” mängimine loob usutavust ja sügavust.
👉 Kui sa tahad paremini mõista, kuidas stseenimäng toimib ja kuidas seda laval kasutada, siis see episood on sulle.
Stseenimängu peamised õppetunnid
See on kordus või dünaamika, mis stseenis uuesti tagasi tuleb ja mida publik ootab. Näiteks Tujurikkuja “Snaiper” sketš.
Mäng sünnib hetkel, kui laval juhtub midagi ebatavalist. See sõltub kontekstist (nt korvpalli põrgatamine kirikus vs platsil).
Partnerile tuleb anda võimalus ebatavalise kordamiseks (3 kordust kinnitab mustri). Raamimine on sõnatu kokkulepe, mitte mängu reegli välja ütlemine.
Iga kordus peab olema eelmisest suurem või arenev. Kui muster ei arene või katkeb, kaob energia stseenist.
Suhtepõhine ja mängupõhine stseen välistavad teineteist samal hetkel, kuid saavad kordamööda stseeni rikastada.
Karakteri lubadusest tuleb kinni hoida.
“Ma olen see inimene, kes ____.” Kui näitleja muudab oma tegelast keset mängu, kaob stseenimängu loogika.
Mängi intelligentsuse tipust.
Tegelased käituvad loogiliselt. Kui nad muutuvad ebaloogiliselt “lolliks”, kaob usutavus. Publik nõustub ekstreemsete lahendustega ainult siis, kui loogilised valikud on juba läbi proovitud.