Selles episoodis räägin stseenimängust – kuidas seda leida, raamida ja mängida. Mis on ebatavaline hetk ja kuidas seda partneriga märkamatult mustriks kujundada? Kuidas mängu hoida ja kõrgendada nii, et see ei kaotaks loogikat ega energiat?
Jagan näiteid UCB teatri õpetustest ja Eesti konteksti tuttavaid paralleele, näiteks Tujurikkuja “Snaipri” sketš. Räägin ka, kuidas mäng ja tegelaste suhe stseenis vaheldumisi toetavad ning miks “intelligentsuse tipust” mängimine loob usutavust ja sügavust.
👉 Kui sa tahad paremini mõista, kuidas stseenimäng toimib ja kuidas seda laval kasutada, siis see episood on sulle.
Stseenimängu peamised õppetunnid
Stseenimäng = korduv muster, mitte impromäng.
See on kordus või dünaamika, mis stseenis uuesti tagasi tuleb ja mida publik ootab. Näiteks Tujurikkuja “Snaiper” sketš.
Ebatavalise märkamise kunst.
Mäng sünnib hetkel, kui laval juhtub midagi ebatavalist. See sõltub kontekstist (nt korvpalli põrgatamine kirikus vs platsil).
Mängu raamimine loob kokkuleppe.
Partnerile tuleb anda võimalus ebatavalise kordamiseks (3 kordust kinnitab mustri). Raamimine on sõnatu kokkulepe, mitte mängu reegli välja ütlemine.
Mäng kestab läbi kõrgendamise.
Iga kordus peab olema eelmisest suurem või arenev. Kui muster ei arene või katkeb, kaob energia stseenist.
Mäng ja suhe vahelduvad.
Suhtepõhine ja mängupõhine stseen välistavad teineteist samal hetkel, kuid saavad kordamööda stseeni rikastada.
Suhe = miks tegelane käitub nii.
Mäng = kuidas muster kordub ja areneb.
Karakteri lubadusest tuleb kinni hoida.
“Ma olen see inimene, kes ____.” Kui näitleja muudab oma tegelast keset mängu, kaob stseenimängu loogika.
Mängi intelligentsuse tipust.
Tegelased käituvad loogiliselt. Kui nad muutuvad ebaloogiliselt “lolliks”, kaob usutavus. Publik nõustub ekstreemsete lahendustega ainult siis, kui loogilised valikud on juba läbi proovitud.