Üheks olulisemaks murranguks varase kristluse ajaloos oli ristiusu levik Palestiinast Balkani poolsaarele ja Väike-Aasiasse. See ei tähendanud vaid ristiusu geograafiliste piiride laienemist, vaid kristluse sisenemist uude religioossesse- ja kultuurikonteksti.

Kuigi hellenistlik kultuur oli levinud ka Palestiinas ja selle mõjusid võib leida kõigist eluvaldkondadest, sealhulgas ka juudi religioossest kirjandusest, levis kristlus esialgu siiski peamiselt inimeste hulgas, kellel oli juudi kultuuritaust. See on ka mõistetav – oli ju Jeesus ise juut ja ka oma sõnumi edasiandmiseks kasutas ta Heebrea Piibli mõisteid ja mõtlemise kategooriaid.

Alates 1. sajandi 40-ndatest ja 50-ndatest aastatest hakkas ristiusk levima laiemalt kreeka-rooma kultuuritaustaga inimeste hulgas, mis on suures osas apostel Pauluse ja tema kaastööliste misjonitegevuse tulemuseks. Et teha oma sõnumit kuulajatele ja lugejatele mõistetavaks, kasutas Paulus rohkesti mõisteid ja pilte, mis pärinevad hellenistlikust (eriti stoa) filosoofiast. Selle tulemuseks oli kristliku õpetuse ja filosoofia vahelise silla loomine, millel oli suur tähendus ristiusu kujunemisele järgnevatel sajanditel. Võib väita, et sellel sillal on olnud suur mõju õhtumaise kultuuri arengule.