Rudolf Bultmann (1884-1976) on Paul Tillichi (1886-1965) ja Karl Barthi (1886-1968) kõrval vaieldamatult üks 20. sajandi protestantlikke mõtlejaid. Ta on oluline kui Uue Testamendi teadlane ja hermeneut, st teadlane, kelle uurimisvaldkonnaks oli piiblihermeneutika ehk teadus Piibli tõlgendamisest ja mõistmisest. Siin on ta saanud kuulsaks oma Piibli eksistentsiaalse interpretatsiooni ja demütologiseerimisprogrammiga. Bultmann kuulub nagu Tillichgi nende teoloogide hulka, kellele oli oluline teoloogia dialoog filosoofiaga.

1923. a., mil Bultmann töötas professorina Marburgi ülikoolis, saabus sinna korraliseks filosoofiaprofessoriks Edmund Husserli (1859-1938) õpilane Martin Heidegger (1889-1976). Bultmanni ja Heideggeri vahel algas kohe tihe suhtlus. Bultmann külastas Heideggeri filosoofiaseminare ning Heidegger kuulas Bultmanni Uue Testamendi loenguid. Tol ajal kirjutas Heidegger oma teost «Sein und Zeit» (Olemine ja aeg). Nad arutasid Bultmanniga selle teoses käsitletud probleeme ja saab tõestada, kuivõrd tugevalt on Bultmanni enda teoloogia mõjutatud varase Heideggeri filosoofiast. Kontaktid kahe suurmehe vahel jätkusid kirjavahetuse näol ka pärast Heideggeri Marburgist lahkumist (1928). Kuigi poliitilised erimeelsused (suhtumine natsirežimi) katkestas Bultmanni ja Heideggeri suhted ning need ei paranenud enam kunagi, võib ometi rääkida nende suhtlusperioodist kui heast näitest teoloogia ja filosoofia dialoogi kohta, millel oli viljastav mõju mõlemale mõtlejale.