Väintsi ja Karu õllejutud koos õllekoolitaja Karl Hallikuga keskenduvad selles saates õlleturismi Mekale. Ei ole teist sellist riiki, kus ajalugu ja tänapäev on õllest nii läbi imbunud kui Belgias. Igas linnas ja igas kloostris mulksub ning muliseb. Iga nurga peal saab mekutada. Iga belglane on asjatundja oma linnakese õllede alal.

Väints ja Karu on õlle nimel valmis minema külmikuni. Miks mitte ka poodi või naabri juurde. Vahel harva ka restorani, mis asub künka otsas või mõnes tornis. Kuid meie hulgas on sellised, kes lähevad õlle pärast teise riiki. Riikidesse, mis ei ole Läti. Kutsusime külla õllekoolitaja Karl Halliku, et aru saada, kas õlu väärib minemist.

Väints ja Karu ei lasknud külla tulnud Margus Kalamit minema ja jätkavad Bhutani Kuningriigi avastamist. Kas nad ikka on kõige õnnelikumad inimesed üldse, nagu väidetakse? Kas on võimalik ka sind kogu aeg saatva giidi käest põgeneda? Kuidas areneb riik, kuhu televisioon jõudis maailmas viimasena napp 30 aastat tagasi?

Väintsile ja Karule tuleb külla ettevõtja ja reisikirjanik Margus Kalam, kes on veetnud päris suure osa oma elust Aasia riikides väärt kaupa ostes, lõhnu nuusutades ja kõike võimalikku maitstes. Jutt viib meid ühel hetkel väikesesse ja eksootilisse Bhutani kuningriiki, kuhu Margus on valmis alati tagasi minema. Ja kohe saab kummutatud müüt, et Bhutani turismimaks on midagi kohutavalt suurt.

Selles olid Väints ja Karu ühel meelel, et seal riigis on väga mõnus. Pole kaugele minna ja kõik on eestlasele arusaadav. Ja soodne.

Hokist, Škodast, Šveikist, Sudeetidest ja Prahast.

“Jäljed gloobusel” 145. saade. Tšehhi. 17. aprillil kell 11 Kukus.

Benini kõrgeimas tipus ei ole tõenäoliselt üle paarikümne inimese käinud ja neist omakorda 75% omavad seal kogemata kinnisvara või põllulappi. Karu koos kaaslastega jalutas sinna koordinaatide järgi lähedalasuvast Kotoponga linnakesest, kus inglise keelt oskas vaid tõlgiks kutsutud politseinik ning kogu linnarahvas oli meie külaskäigust elevil. Ning selle reisi ja saate lõpuks jõuab seltskond läbi Togo tagasi Ghanasse ning külastatakse kõiki kohti, mis kõnetavad.

"Jäljed gloobusel" 144. saade. Benin ja Ghana. 10. aprillil kell 11 Kukus.

Nüüd lõpuks jõudsid Väints ja Karu Ghanast üle piiri Togosse. See on väike ja üldse mitte rikas riik ehk igav ei ole üldse. Ning Karu suureks üllatuseks selgus saate tegemise käigus, et Väints on Togo kõrgeimas tipus käinud enne kui tema. Müts maha.

"Jäljed gloobusel" 143. saade. Togo. 3. aprillil kell 11 Kukus.

Seekord lootsid Karu ja Väints, et hüppavad Ghanast üle piiri Togosse. Aga ei hüpanud, sest Ghana jutud ei saanud otsa. Kirju ajalugu ja kirju tänapäev. Külalislahkus ja ärakasutamine. Puhtad kodud ja räpased tänavad.

"Jäljed gloobusel" 142. saade. Ghana *vol.* II. 27. märtsil Kukus.

Veebruaris käis Karu kolmes Aafrika väikeriigis: Ghanas, Togos ja Beninis. Tundus loogiline, et räägib neist kolmest läbisegi, kuid Ghanaga alustades sai selgeks, et esimene saade kuulub siiski ainult sellele riigile. Sest juba Ghana viisa saamise protsess on pikk ja närvesööv, kuid õnneks läheb Ghanasse kohale jõudes kõik paremaks. Selles riigis on tunda, et neil on jamaikalastega sama DNA.

"Jäljed gloobusel" 141. saade. Ghana. 20. märtsil kell 11 Kukus.

Väints ja Karu on teist nädalat Pariisis koos kirjaniku ja tõlkija Tõnu Õnnepaluga. Milline on selle suurlinna loogika ja kas Ida-Eurooplasest võib saada pariislane? Kas Pariisi melu ja sagimine toetab loomist? Räägime ebavõrdsusest ja Notre-Dame katedraali imest. Kalmistutest ja söögist. Ükskõiksusest ja veinist.