Kolmas poolaeg

Eesti jalgpallikoondise keskkaitsja Maksim Paskotši käis Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ rääkimas enda karjäärist ja sellest, kuidas olla mentaalselt tugev, et survele vastu seista.

Pühapäeval ehk päev pärast Luksemburgi 1 : 0 alistamist salvestatud episoodis rääkisime alustuseks pisut eelmisest õhtust ja Eesti koondisest tervikuna.

Seejärel vaatasime tagasi Paskotši karjäärile - miks temal õnnestus akadeemiast teha tugev samm meeste jalgpalli, kuid paljudel teistel pole see nii hästi välja tulnud?

Pikemalt peatume vaimsel poolel: mis moodi Paskotši mänguks valmistub ja kui oluline see tema jaoks üldse on? Ideaalis algab üks koondisemängu päev tema jaoks kirikus ja bussiga mängule sõites on ta valmis juba kasvõi sõtta minema.

Paskotši avaldadab ka karjääri valusaima koondisemängu, kus ta liiga vara liiga tugevalt põles.

Seejärel räägib Paskotši luhtunud üleminekutest Prantsusmaa liigasse ja vaatab lõpetuseks ette tulevikule: tema eesmärk on alati olla parim ja nii soovib ta üle teha ka Ragnar Klavani karjääri.

Kui kõik läheb nii nagu tundub, tõuseb Tartu Welco järgmiseks hooajaks Premium liigasse ja Eesti jalgpallis nähakse kahe kümnendi järel Tartu derbit.

Nii käis Õhtulehe jalgpallisaates "Kolmas poolaeg" Welco asju lahkamas klubi tegevjuht Edgar Leht. Esiteks räägime olevikust ja minevikust ehk miks on tänavu läinud nii hästi ja millised mõõnad üle on elatud?

Seejärel pisut Tartu derbist, selle tähtsusest ja rivaliteedist Tammekaga. Kuivõrd Welco fännid on üle Eesti kuulsad, vestleme ka tribüünil toimuvast ja sellest, miks on Raadil asjad nii mitte naa. Leht tunnistab, et publiku kaasamisega tuleb teha sihipärast tööd ning numbrite õhku täis ajamine – nagu Eestis endiselt praktiseeritakse – pole okei.

Lõpetuseks ka tulevikust: kui Welco peaks tõesti Premium liigasse tõusma, siis kas klubi on selleks valmis? Mida on veel vaja teha ja kui palju saab ta paotada koosseisuplaanidest?

PS! Kui 5MIINUSE räppar Korea siia satub, siis Welco soovib tema ära antud MMi palle tagasi saada.

Eesti jalgpallikoondise abitreener Joel Indermitte tunnistab Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“, et igavesti ta „parema käe“ rolli jääda ei soovi.

„Ma ei ole selline vend, kes kavandaks oma tulevikku ette. Aga tegelikult arvan, et olen peatreeneri tööks valmis,“ ütleb kaheksa aastat – esmalt FC Floras ja nüüd Eesti koondises – Jürgen Henni abimehena töötanud Indermitte.

Indermitte räägib põhjalikult sellest, millist jalgpalli peaks Eesti koondis(ed) mängima ja miks ei saa väikese riigi lahendus olla alati lihtsalt sügaval kaitses kannatamine.

Juttu tuleb ka paari aasta tagusest Florast lahkumisest ning sellest, miks kauane klubi ei näinud teda peatreeneri ametis.

„Ootamatu. Ja kindlasti valulik,“ tunnistab ta Flora toonast otsust meenutades. Kuid lisab samas: „Aga ma ei pea viha. See on osa jalgpallist.“

Väga erinevate Eesti koondiste juures (erinevates rollides) tegutsenud 33aastane Indermitte avaldab veendumust, et me ei tohi ka keerulisema karakteriga mängijaid lihtsalt kõrvale jätta. „Meil ei ole Eestis selleks lihtsalt ruumi,“ leiab ta ning nimetab klubi ja koondise juhendamist justkui „erinevateks spordialadeks“.

Kui aga küsida, kas ta eelistaks tulevikus Eesti koondise või mõne välisklubi peatreeneri ametit, tuleb Indermittelt kiire ja kõhklematu vastus: „Kindlasti Eesti koondis! Ma olen suur Eesti fänn!“

Täpselt aasta Tartu Tammeka jalgpalliklubi presidendina tüürinud Kaarel Kiidron mõistab täielikult neid, kes on vaat et igikestvalt Tammekat kritiseerinud.

Kiidroni põhitöö on ta enda asutatud ettevõtte juhtimine, Tartu Tammeka tegemistesse käe külge panemistnimetab ta „väga kõrgetasemeliseks vabatahtlikuks vastutuseks“.

Õhtulehe jalgpalli taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ tunnistab Kiidron, et Tammekas jäeti varasematel aastatel mõndagi tegemata.

„Kui kvantiteet on olemas, aga kvaliteeti ei tule, siis järelikult on midagi tehtud valesti,“ ütleb klubi president otsekoheselt.

„Tartlased ja lõuna-eestlased tahavad tunda uhkust Tartu ja Lõuna-Eesti üle. Tallinnast parem olemine pakub selleks väga hea võimaluse,“ räägib Kiidron. „Meie eesmärk onastuda Eesti tippklubidele üha tugevamalt kandadele ning seejärel olla juba ise järjepidevalt tipus. Nii meie endi, meie toetajate kui ka publiku selge soov on,et Tammeka tuleks suurde mängu. See tähendab medali võitmist. Aga see eeldab mõtteviisi muutust – ka esindusmeeskonnas.“

Samas möönab ta: mõned sponsorid ootavad esmalt tulemust. „Öeldakse: kõigepealt tuleb muna muneda ja siis võite uuesti tulla ukse taha kaagutama. Meie endi jaoks võrdubki see muna medalivõiduga.“

Kiidron kirjeldab, millisena näeb Tartus – kus teadupärast Eesti tippu kuuluv korvpalli- ja võrkpalliklubi – võitlust mammona nimel. Ja sedagi, kas ootab või ei oota „väikestvenda“ Tartu Welcot jalgpalli meistriliigasse.

Kiidroni suust kõlavad palju muu hulgas järgmised mõtteivad:

·       Eesti jalgpall peaks mõtlema, kas ja kuidas muutuda välisinvestoritele praegusest avatumaks;

·       tal on Tartus veel piisavalt tegemist ja tõestamist ning mistahes rollis Eesti jalgpalli juhtimisele käe külge panemine ei ole tal seni isegi mõttesse tulnud;

·       Tammeka on leegionäride värbamisega tänavu õnnestunud, aga nende ega ka ühegi kodumaise mängija ostmiseks pole seni piiri tagant ühtegi pakkumist tulnud;

·       ainsaks jäänud Eesti A-koondise maavõistluses püüdis ta tegutseda palliga liiga julgelt, milleks isegi kogenumad meeskonnakaaslased polnud valmis.

Silver Alex Kelder kuulutas 2024. aasta lõpus vähemalt mõneks ajaks Eestis jalgpallurikarjääri lõppenuks ja põrutas Austraaliasse, et end mugavustsoonist välja viia ja meheks saada. Kõigest sellest ja paljust muust käis ta nüüd rääkimas Õhtulehe jalgpallisaates "Kolmas poolaeg".

Esiteks Austraaliast: miks just sinna ja mida ta seal koges? Jalgpalliteed ta unarusse ei jätnud - seejuures sai ta kohalikus teises liigas mõnda aega vutti taguda koos teise endise meistriliigas mänginud eestlasega!

Mõistagi rääkisime ka tema taustast. Mida õppis Kelder noorena Aivar Tiiduse käe all? Kuidas ta võrdlemisi hilja Eesti meistriliigasse jõudis? Selgub, et võrdlemisi kiirelt hakkasid kohtunikud endale Keldri jõuvõtetest klippe välja lõikama, et tema käekirjaga harjuda.

Pikemalt peatusime Paide Linnameeskonnal, kellele on ta mõnes mõttes väga tänulik. Ta peab klubijuhti Veiko Veskimäed väga suure südamega inimeseks, kuid spordidirektor Gert Kamsi ta hea sõnaga ei meenuta. Miks?

Lõpetuseks viskab Kelder õhku mõtte, et tema teekond jalgpallis ei pruugi olla lõppenud. Kas pärast raskest põlvetraumast taastumist naaseb ta aga murule, saalipõrandale või hoopis liivale, on veel lahtine.

Kuningas on langenud, elagu kuningas! Vana maailmameister Argentina sai finaalis Hispaanialt 0 : 1 lüüa ja pühapäevast on meil uus. Põneva finaali, absurdse pronksimängu ja haarava turniiri võtsid Õhtulehe jalgpallistuudios „Kolmas poolaeg“ kokku ajakirjanik Rasmus Voolaid ja Harju JK Laagri peatreener Lauri Nuuma.

Nuuma jaoks oli pühapäeva õhtu eriline, sest lisaks MMi finaalile alistas tema meeskond koguni 5 : 2 Paide Linnameeskonna. 22. minutiks oli seis 3 : 0 ja avapoolaja lõpuks 5 : 1 – nii pidime alustama stuudiot juttudega kodusest jalgpallist.

Seejärel pronksimängu juurde. Kuidas on võimalik, et nii kõrgel tasemel on võimalik, et MMil kaitsmisega põhimõtteliselt ei tegeleta?

Finaalmängust rääkides tegi Nuuma puust ja punaseks taktikalaual selgeks, kuidas Argentina kaitses, milliseid tsoone Hispaania ründas ja kuidas finaali 1 : 0 Ferran Torrese väravast võitnud koondis argentiinlastelt palli kõrge pressiga kogu aeg tagasi sai. Vastuse sai ka küsimus, kas Lionel Messi tõesti paistis tavapärasest rohkem kaitses silma või reaalsuses kaitses Argentina vähemusse jäädes ikkagi kaheksa mängija ja väravavahiga.

Lõpetuseks võtsime turniiri kokku ja mõlemad tõime välja meeldinud ning tuska valmistanud sündmused.

Hispaania või Argentiina? Kas teist korda Messi või teist korda Hispaania? Jalgpalli MMi finaali eel võib küsimusi püstitada nii- ja naapidi, kuid üks on selge: meid ootab igas mõttes haarav etendus.

Pühapäevaõhtune suur finaal viib jalgpalli MMi pikas ajaloos esimest korda vastamisi valitseva Euroopa meistri ja Copa America võitja. Hispaania mängib MM-tiitlile alles teist korda, Argentiina (eesotsas Lionel Messiga) läheb kullalahingule vastu trofeekaitsjana.

„Põrkuvad kaks erinevat jalgpallikultuuri. Kui argentiinlased laulavad hümni samamoodi nagu enne mängu Inglismaaga, siis… Tõesti, isegi mul tulid külmavärinad! Hispaanlastel seda võimalust ei teki – nende hümnil sõnu ei ole. See annab mängu alates väikese eelise Argentinale,“ lahkas Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ finaalieelset tähtede seisu treener Risto Sarapik.

„Aga ma jätaks selle karika ikkagi Euroopasse. Koju tagasi ta ei tule, aga Euroopasse võiks tagasi tulla küll,“ viitas Sarapik inglaste poolfinaalis langemisele.

„Hispaanial on väike eelis – nad on saanud päev kauem puhata. See on suur vahe. Samuti võitis Hispaania oma poolfinaali Argentinast mõnevõrra kergemalt.“

„Samas: Argentina on terve turniiri vältel näidanud: nad on meeskond. Nad on end edasi võidelnud väga rasketest olukordadest. Vaata mispidi tahes, otsustavaks saavad väikesed detailid.“

Enne finaali eelvaadet lahkame põhjalikult – ja mõistagi ka taktikatahvlil! – mõlemas poolfinaalis toimunut.

Miks ja kuidas Hispaania soosikuks peetud Prantsusmaast kui teerulliga üle sõitis?

Ning miks ja kuidas Inglismaa Argentina vastu ühtäkki täielikult kangestus? Või nagu Sarapik kostis: „Kõik Argentina varasemad mängud pidid inglastele näitama, kuidas ei tohi nende vastu eduseisus mängida. Aga ikka nad mängisid täpselt nii, nagu ei tohi!“

Head vaatamist ja kuulamist!

Kas Prantsusmaa – Hispaania on jalgpalli MMi sisuline finaal? „Ei ole. See on poolfinaal,“ vastab jalgpallitreener Lauri Nuuma Õhtulehe MMi erisaates kategooriliselt.

„Oodatud võistkonnad on poolfinaalides. See on selge. Samas ei tulnud siia pääs neist kellelegi kergelt, kui Prantsusmaa välja arvata – nemad on olnud tõesti veenvad,“ lahkab Harju JK Laagri peatreener Nuuma „Kolmanda poolaja“ stuudios.

Mõlemad poolfinaalid on vaieldamatud maasikad: teisipäeva õhtul madistavad Prantsusmaa – Hispaania ja päev hiljem Argentiina – Inglismaa.

Ehkki Nuuma ei nõustu „Euroopa siseasja“ sisuliseks finaaliks ristima, nõustub ta: seni on just need kaks koondist jätnud kõige võimsama mulje. Kui terve ilm räägib Prantsusmaa ründevõimust, siis meie vaatame taktikatahvlil otsa ka mõlema suurepärasele kaitsetegevusele. Ning küsime: mis võiks tolle duelli otsustada?

Inglismaa koondise tegutsemist kirjeldades pruugib Nuuma korduvalt sõna „närviline“. Seda reetis ka peatreener Thomas Tucheli ja liidermängija Jude Bellinghami verbaalne pingpong.

„Inglastega on alati nii: kui nad kuhugi välja jõuavad, siis ühel hetkel ikka ebaõnnestuvad. Üks asi on neil seal Eestiga sarnane: kõigepealt tavatsetakse oma tegemisi vaadata alati negatiivselt. Miks ei õnnestu? Miks ei oska? Kuidas ei tule?“ tõmbab Nuuma paralleeli.

„Sealne suurturniiride ebaõnne – siis nende arvates ebaõnne – kultuur selgelt mõjutab Inglismaad. Peab ju tulema koju! Nii pannakse mängijatele ja treeneritele meeletu surve peale, mis hakkab lõpuks mängu pärssima. Mida ring edasi, seda rohkem need pinged kasvavad, sest Inglismaa ei ole ju kunagi rahul,“ mõtiskleb ta.

Mida arvab Nuuma aga FIFA ideest laiendada esmakordne 48 meeskonnaga MM-finaalturniir nelja aasta pärast juba 64 koondisele?

„Jah, see looks väiksematele veel rohkem võimalusi ja ehk ka muinasjutte. Aga ma oleks ikkagi kriitiline,“ kõlab vastus. „Anname esmalt uuele süsteemile veidi aega. Et saada MMile tõelist väärtust ja püsivust, prooviks kõigepealt veel paar korda sama riikide arvuga. Alles siis tasuks vaadata, mis võiks edasi saada. 64 on liiga palju. Supp läheks lahjemaks ja ma ei usu, et globaalne huvi suureneks.“

„Euroopa jalgpall näitab küpsust ja võimu,“ ütleb jalgpallitreener Risto Sarapik Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ MMi otsustavate sündmuste kohta.

Tõepoolest: Vana Mandri koondised läbisid eelmise ringi kadudeta ning kaheksast veerandfinalistist kuus tuleb just Euroopast.

Aga kes tuleb maailmameistriks?

Risto Sarapik: „Üks Euroopa satsidest võidab. Mina sooviks, et Norra - see oleks jackpot. Aga reaalses elus arvan, et võidab keegi, kes on varem juba võitnud.“

Mõistagi ei saa me kuidagi mööda minna ka kahest vanameistrist - Argentiina raskuste kiuste edasi tassinud Lionel Messist ja Portugaliga koju sõitnud Cristiano Ronaldost.

Paneme Sarapiku Portugali peatreeneri kingadesse ja küsime: kuidas olekse tema 41aastase Ronaldot manageerinud?

Viivuks peatume ka USA presidendi Donald Trumpi MMi sekkumisel ja FIFA kuuletumisel.

„Kui vaadata, mis maailmas toimub, siis see mind ei üllata. Aga ikkagi… See on täielik anekdoot! Olen jalgpallinimene ega mõista, kuidas saavad jalgpallis sellised asjad juhtuda. Ma ei tea… See on müstika!“ hämmeldub Sarapik. „Et Trump helistab, see ei ole müstika, aga et siis hakkavad asjad kohe juhtuma - see näiitab, milline maailm parasjagu on.“

Ning otse loomulikult: kui stuudios on jalgpallitreener, siis võtame appi ka taktikatahvli. Sedapuhku vaatame seal, kuidas Hispaania ja Prantsusmaa tähtede suunas liiguvad.

Nüüd, mil MMil on läinud tõeliselt põnevaks ja igal mängul vaat et kulla kaal, räägime jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ pingetest ning sellest, kas ja kuidas paberil tugevamad nõrgemad lahti muugivad. Või siis ei muugi.

Harju JK Laagri peatreener Lauri Nuuma toob näiteid - ja mitte lihtsalt üldsõnaliselt, vaid ikka taktikatahvlil ette näidates ning konkreetsetele andmetele toetudes -, milline jalgpall on sel MMil edukas ja milline ei ole.

„Võtmeküsimus on lihtne: kuidas jõuda vastase kaitseliini seljataha?“ püstitab Nuuma lähtepunkti ning jõuab järeldusele, et edu on toonud võimalikult terav ja sagedane tolle tsooni ründamine.

Samuti tuleb erineval moel juttu sellest, mida tähendab - eriti väljakukkumismängudes - mängijatel lasuv vaimne surve.

„MM näitab väga selgelt, kellel on tugev ja kellel nõrgem psühholoogia. Eriti määravaks saab see mängu lõppudes ja muidugi penaltiseeriates. Näeme, et penalti löömine ja tõrjumine on selge oskus. Mängijatel tekib terve rahva patuoinaks saamise hirm.“

Nuuma kirjeldas koormat Egiptuse staari Mo Salahi näitel, millele ta reageeris ülikauni tabamusega: „Meie siin ei mõista, milline surve tegelikult nende meeste kukil lasub. Ja siis Salah läheb ja laseb sellise penalti… Vaat see on psühholoogiline tase! Aga kui ta eksinuks… See olnuks väga-väga karm, mis jätnuks jälje talle endale ja põlvkondadele. Need on kõvad mehed, kes panevad palli nii külmalt sisse. See õpetab võitma.“

Mõistagi tuleb juttu Saksamaa kriisist ning Rohenemesaarte muinasloost ning vaatame otsa 1/8-finaalide paaridele ning arutleme, kust tasub üllatust oodata ja kust mitte.

Head vaatamist ja kuulamist!