Eesti jalgpallikoondise ääremängija Vlasi Sinjavski võttis jutusaates „Kolmas poolaeg“ oma senise karjääri pulkadeks lahti. Muuseas selgus, et tema elu esimene profileping oli suisa illegaalne!

28aastane Narvast pärit Sinjavski on tänaseks üks Eesti koondise kogenumaid mängijaid. Lisaks platsi peal tehtule on teravjalg värvika karakterina silma paistnud ka selle kõrval – TikToki ja Instagrami jõudnud klaverimängu- ja tantsuvideod on vaid väike osa tema toimetamistest.

„Kui tahan, siis teen, kui ei taha, siis ei tee – mul on ükskõik, mis keegi sellest arvab. Mul endal on lõbus ja ma ei võta seda nii, et tahaks midagi sellega saavutada või hästi palju jälgijaid saada. See on lõbus!“ selgitas Sinjavski.

Ent jalgpalluri puhul tuleb eelkõige muidugi juttu – ülla-ülla – jalgpallist! „Kaljus olin ma esimesel aastal väga vaikne, aga siis sain aru, et nii ei saa. Edaspidi olen alati välja öelnud, kui mulle miski ei meeldi,“ avas Sinjavski oma mõttemaailma.

„Kui lihtsalt kuulad ja ei ütle midagi, siis oledki pingil. Teeksid seda, mida treener ütleb, isegi kui ei tule välja, aga olen treeneri jaoks mugav. Niimoodi oledki pingil ja lihtsalt hea inimene,“ selgitas ta hiljutist nõudmist positsioonivahetuseks, mis viis senise rünnakule orienteeritud ääremängija hoopis kaitsjaks ning suunas ta Tšehhi kõrgliigas klubivahetuseni.

Narva Transis kõrgliiga tuleristsed saanud Sinjavski meenutas ühtlasi oma esimest profilepingut, millele järgnes noomitus isalt, ning hilisemat arusaama, et sõlmitud kontraht oli tegelikult ebaseaduslik ja seega kehtetu. Juttu tuli ka legendaarsest karmi käega Sergei Frantsevist, kellega Sinjavskil asjad üldse klappima ei kippunud.

Terve karjääri Tartu Tammeka väravat valvanud Karl Johan Pechter tegi kolme aasta eest oma elus kannapöörde ja otsustas minna Austraaliat avastama. Nüüd on ta mõneks ajaks tagasi Eestis ja saabus sisuliselt otse lennukist ka Õhtulehe "Kolmanda poolaja" jalgpallisaatesse, et oma elust pajatada.

Miks otsustas Pechter sellise lükke teha? Mis elu on ta Austraalias lisaks jalgpallile veel elanud? Kuidas õnnestus tal end sealsesse vutiellu sisse süüa? Miks ei huvitanud Eesti koondisesse kuulumine seal maal mitte kedagi?

Tuleb välja, et 29aastane tartlane on seal edukalt oma karjääri jätkanud ja ta ei tee saladust faktist, et ühel hetkel jõudis ta välja kõige kõrgemale tasemele, kus ta kunagi on olnud. Tammekas mängides polnud tal treeningutel kunagi nii raske kui oma regiooni Premier League'i kuulunud Brisbane Citys.

Eesti jalgpalliliidu vastne asepresident Daniil Savitski tunnistas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, et kui töö vandeadvokaadina end ühel päeval ammendab, võib ta olla huvitatud võimalusest asuda siinset jalgpallivankrit ise vedama.

Endine väravavaht ja nüüd vandeadvokaadina igapäevast leiba teeniv Daniil Savitski kuulub EJLi juhatusse juba kaheksa aastat, kuid äsja tõusis ta alaliidu asepresidendiks.

Kas Savitskist võib saada kauase jalgpallijuhi Aivar Pohlaku mantlipärija?

„Ma ei välista seda võimalust. Kui, siis on see tulevikumuusika. Aastal 2025 ei olnud ma valmis kandideerima. Tahan veel erialaselt töötada – enne, kui saan büroo asjad üle anda järgmisele põlvkonnale ja ise keskenduda millelegi muule,“ kõlas vastus koos tõdemusega, et Pohlakuga ta sel teemal rääkinud ei ole.

„Ka UEFA president Aleksander Čeferin on ju advokaat. Minule teadaolevalt kutsus süda teda vahepeal sinna tagasi ning ta oli ka advokaadina mõnda aega üpris aktiivne.“

Savitski kirjeldas äsjaste EJLi valimiste eelset aega: „Stressi oli kindlasti tavalisest rohkem. Olin isegi mõneti üllatanud, kui tugevalt see kõik mulle mõjus. Tegin ise sellest järelduse: Eesti jalgpall läheb mulle hinge.“

Omaaegne jalgpallur meenutas omapärast – vihjeks: kokkuleppemänguga seotud isiklikku – lugu sellest, kuidas tal tekkis kontakt Pohlakuga ja temast sai juhatuse liige.

Samas lisas 36aastane Savitski: „Aga kui ma oleks omal ajal liitunud Levadia ja mitte Nõmme Kaljuga, ei istuks ma suure tõenäosusega praegu siin, vaid mängiksin endiselt jalgpalli ja ilmselt mitte Eestis.“

Saates tuleb juttu ka fantoomklubide probleemist, juhatuse liikme vastutusest ning "lapsekingades" spordiõigusest Eestis – milles Savitski kritiseerib Eesti olümpiakomitee tegevust.

Episoodi saatejuht on Andres Vaher.

Seekordse „Kolmanda poolaja“ jutusaate külaliseks on 33kordse Soome jalgpallimeistri Helsingi HJK peaskaut Mihkel Rääk.

23aastane Raplast pärit mees on tudeerinud spordijuhtimist nii Leedu spordiülikoolis kui ka Soomes Jyväskylä rakenduskõrgkoolis (JAMK). Enne Soome siirdumist jõudis ta skauditööd teha ka Leedu tippklubi Kaunase Žalgirise juures.

Ent kuidas jõuab noor Eesti mees üldse skauditööni? Kui keeruline oli Soomes kanda kinnitada? Ja kuidas käib ikkagi Aafrikast pärit lihvimata teemandite üleskorjamine? Juba mõne päeva pärast lendab Rääk näiteks Sierra Leonesse sealsete noormängijate potentsiaali uurima.

Saates tuleb juttu nii nähtud vaevast ja alustava skaudina saadetud lõpututest kirjadest klubidesse, aga ka humoorikatest juhtumitest seoses nii Aafrika-reiside kui ka muuga, millega jalgpalliskaut igapäevaselt kokku puutub.

Üle ega ümber ei saa me ka tehisintellektist – kui palju see tänapäeva maailmas skauti aitab? Vihje: palju!

Räägime ka sellest, miks ei liigu mängijad enam Eesti kõrgliigast Soome omasse. Kas tasemevahe on tõesti nii suur? Ja millisel mängijal võiks (või võinuks) olla lähiminevikus potentsiaali see teekond ette võtta?

Vähem kui ööpäev pärast konverentsiliiga keerulist, aga võidukat mängu kaugel Gibraltaril istus Paide linnameeskonna peatreener Vladimir Vassiljev juba Õhtulehe stuudios. Rääkisime tema uue koduklubi käekäigust ja eesmärkidest, aga eelkõige Eesti jalgpalli ja jalgpallurite arendamisest.

„Eestis on väga palju mängijaid, kes ei vääri profilepinguid ning kelle baasoskused on puudulikud. Välismaal nad ei saaks selle eest raha. Siin nad saavad, sest meil puudub konkurents,“ tõi ta välja arvamuse peamisest murekohast.

Poolteist aastat Slovakkia esiliigaklubis Šamorin peatreenerina töötanud Vassiljev hindas sealse ja Eesti jalgpalli erinevusi: „Platvorm ehk noortetöö on … ma ei ütleks isegi, et palju parem, vaid et kõike tehakse palju planeeritumalt. Seetõttu on ka sealne keskmine tase - nii tehniliselt kui füüsiliselt - palju kõrgem. Slovakkias ei ole jalgpallurit, kes ei oska mängida. Eestis on kas head või halvad mängijad. Need head lähevad tavaliselt välismaale ja seetõttu saavad halvad järjest rohkem kunstlikult profilepinguid. Meie jalgpallil ja liigal ei tasu niimoodi taseme tõusu oodata.“

Pikalt peatusime erinevatel nüanssidel, mida eeldab profijalgpalluriks saamine ja olemine. „Näen sageli koosolekutel pilke, mis on täiesti tühjad. Jah, minu kui treeneri ülesanne on mõista põhjuseid, miks see nii on ning hoolitseda selle eest, et mängijad ei saaks infot liiga palju. Aga kui lisada, et ma näen Eestis palju mängijaid, kes lihtsalt ei taha enam juurde õppida, siis on see probleem. Ja jõuame taas konkurentsi juurde - nad arvavad, et on jumala head ega pea rohkem pingutama. Välismaal ei hakka ükski treener ootama, et mängija suudaks infot vastu võtta.“

Samuti andis Vassiljev eksperthinnangu FC Flora eilsele saunaõhtule Islandil, rääkis vaimutugevuse võtmetähtsusest, enda karjääri planeerimisest, Henri Anieri palkamisest, igapäevasest suhtlusest Marko Saviciga ja Ivan Stojkovici pärandist ning paljust muust.

Episoodi saatejuht on Andres Vaher.

Juunikuu viimasel päeval 19aastaseks saanud Siht on kogu oma senise jalgpallitee veetnud Nõmme Kaljus. Seejuures on ta kogu selle aja mänginud endast aasta või isegi kaks vanematega. Saates meenutab ta muuhulgas aega, mil teda tunti pigem vähese võhmaga kiitsaka poisina, mitte noore ja talendika jalgpallurina.

Ehkki Eesti meistriliigas on ta viimase kahe aastaga kerkinud noorest east hoolimata üheks hinnatuimaks mängijaks, pole ta sarnaselt mitmele eakaaslasele veel välismaale siirdunud.

„Mina kindlasti ei sooviks sinna minna, sest noortest meestesse on väga raske sammu teha. Oleme seda ju näinud – enamasti tullakse kas tagasi Eestisse või minnakse mujale nõrgemasse liigasse. Kui ma siin juba meestega Premium liigat mängin, siis sooviksin minna kuhugi, kus ma saan meestejalgpalli mängida,“ avaldas Siht.

Juttu tuleb ka Kalju KTM-küsimustest, Promise Davidist ning muidugi ka kuulsast käärlöögist Rootsi vastu. Head kuulamist!

Kauane Eesti jalgpallikoondislane Henrik Ojamaa jagab Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ kogemuslugu, kuidas jõudis investeerimiseni ja millise vabaduse see talle tänaseks on toonud.

Ligi 15 aastat piiri taga jalgpalli mänginud Henrik Ojamaa kirjeldab investeerimiseni jõudmist ning plusse, mis sellega on aegamööda kaasnenud. Või nagu vutimees ise sõnastab: „Kuidas panna ennast olukorda, et sa ei peaks muretsema, kust see järgmine palgatšekk tuleb.“

Muuhulgas toob Ojamaa välja, et kui mängis veel Poolas, tegeles uue hobiga niiöelda inkognitona, sest pelgas sealsete kirglike fännide võimalikku pahameelt.

Ojamaa on varem välja öelnud, et soovib aastaks 2026 jõuda finantsvabaduseni.

„Finantsvabadus tähendab minu jaoks seda, et meie pere kulud on investeeringutest tulevatest vahenditest kaetud. Eesmärk saavutada see järgmiseks aastaks on käegakatsutav. Olen lähedal. Aga päris käes veel ei ole,“ kirjeldab ta ja täpsustab: „Investeeringutega on läinud isegi paremini kui ma ennustasin. See on tore. Aga elu Eestis on samuti läinud ennustatust väga palju kallimaks – viimase viie aasta inflatsioon on peaaegu 40 protsenti.“

Profijalgpallurist investeerija ja finantsblogija jagab erinevatel platvormidel ka (tasulisi) soovitusi – nende abil on enda teenistuse kasvama pannud mitmed tippliigade jalgpallurid, aga ka siinmail tuntud sportlased (näiteks Janek Õiglane, Henri Anier ja Joonas Tamm).

Samas nõustub Ojamaa: raha ei kasva puu otsas, nii kaasnevad ka investeerimisega ohud, riskid ja ka hirmud.

Mõistagi tuleb juttu ka Eesti liigast, Ojamaa Florast ja koondisest lahkumisest, Paidega liitumisest ning suurest soovist karjääri lõpetuseks tänase koduklubiga meistritiitel võita.

Saatejuht on Andres Vaher. Head kuulamist!

Õhtulehe seekordne jutusaade „Kolmas poolaeg“ pidanuks olema Eesti jalgpalli liidu presidendidebatt, ent paraku istus laua taga vaid üks kandidaat.

Mullu detsembris jalgpallurikarjääri lõpetamisest ning jalgpalliliidu presidendiks kandideerimisest teatanud Ragnar Klavan istus Õhtulehe ajakirjanike vastas üksinda, sest istuv president Aivar Pohlak jättis meie debatikutsele vastamata.

„Eks ootus ja lootus oli kindlasti debatti pidada. Üks põhjuseid, miks ma kandideerisin, oli see, et saaksime sisutihedalt arutleda Eesti jalgpalli üle – see on debati olemus,“ tunnistas Klavan. „Arutada, kuidas kaks erinevat persooni seda näevad.“

Tunniajase saate jooksul saavad vastuse mitmed põletavad küsimused: mida arvab Klavan meediasse lekkinud Pohlakut materdavatest lugudest, miks kohtus ta Pärnu Vaprusega alles mai lõpus, milline seis (ja miks!) valitseb ikkagi Ida-Virumaal ning miks ilmnevad Pohlakut puudutavad probleemid alles nüüd, täpselt valimiskampaania ajal?

Vestlust veavad Martti Kallas ja Rasmus Voolaid. Head kuulamist!

Mattias Männilaanest sai äsja 25. Eesti jalgpallur, kes kroonitud mõne välisriigi meistriks. Tuleb välja, et Gibraltar, mille värske jalgpallitšempion Lincoln Red Impsi ründaja on, ei ole sugugi Eestist nõrgema vutiliigaga. Pigem vastupidi.

Männilaan käis sel puhul külas Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“, kus ta rääkis kõigest ausalt. Kuidas ta Gibraltarile jõudis, missugune on sealne eluolu, kuidas ta igapäevaselt Hispaania - Gibraltari vahet sõidab ja passi välgutab jne.

Seejuures avaldas Gibraltaril kolm väravat löönud ründaja, et kuigi sealsest riigist on Eestis kuvand, et neist võiksime jalgpallis ikka üle olla, siis see on soovmõtlemine. Ta usub, et liiga kaks parimat klubi ehk Lincoln Red Imps ja St Joseph's mängiksid Eesti tippude vastu võidu peale ja tagumise otsa meeskonnad kuuluksid Premium liigas tabeli keskele.

Lisaks rääkis Männilaan, kuidas ta sealses ühiskonnas ka ise mõnevõrra vabamaks muutus ja mis moodi tiitlit tähistati.

Kuna Paides – kes on muuseas ainus regulaarselt YouTube'i sisu loov Premium liiga klubi – koos Kallasmaaga turundustandemi moodustanud Dumitru Grubii on Itaalia taustaga, pärineb suur osa nende sisuinspiratsioonist just saapamaalt.

„Minna veetaksoga jamesbondilikult mängule, kõht head ja paremat täis, spritz'id juba vereringes liikumas ja näha seejärel [Joel] Pohjanpalo väravat. Seejärel märgata enda ees kolme erinevat põlvkonda – vanaisa, isa ja kõige noorem võsuke. Neil hetkedel mõistsin, et see ongi kultuur, milleni ühel päeval võiksime jõuda,“ meenutas ta kogemust oma lemmiksatsi Venezia kodumängult.

Paide turundusfilosoofiat kirjeldas Kallasmaa nii: „Tahame portreteerida mängijaid kangelastena – seda on ülikihvt näha, kuidas mistahes kogukonnaüritustel jooksevad sajad noored mängijatele järele, hüüavad nimepidi ja küsivad autogrammi. Isegi meie oma Paide linnas!“

Lisaks tuleb juttu kirjanditest, kurjadest kommentaaridest ning sellest, miks ei kujuta Karl-Thomas elu jalgpallita ette. Head kuulamist!