Kauane Eesti jalgpallikoondislane Henrik Ojamaa jagab Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ kogemuslugu, kuidas jõudis investeerimiseni ja millise vabaduse see talle tänaseks on toonud.

Ligi 15 aastat piiri taga jalgpalli mänginud Henrik Ojamaa kirjeldab investeerimiseni jõudmist ning plusse, mis sellega on aegamööda kaasnenud. Või nagu vutimees ise sõnastab: „Kuidas panna ennast olukorda, et sa ei peaks muretsema, kust see järgmine palgatšekk tuleb.“

Muuhulgas toob Ojamaa välja, et kui mängis veel Poolas, tegeles uue hobiga niiöelda inkognitona, sest pelgas sealsete kirglike fännide võimalikku pahameelt.

Ojamaa on varem välja öelnud, et soovib aastaks 2026 jõuda finantsvabaduseni.

„Finantsvabadus tähendab minu jaoks seda, et meie pere kulud on investeeringutest tulevatest vahenditest kaetud. Eesmärk saavutada see järgmiseks aastaks on käegakatsutav. Olen lähedal. Aga päris käes veel ei ole,“ kirjeldab ta ja täpsustab: „Investeeringutega on läinud isegi paremini kui ma ennustasin. See on tore. Aga elu Eestis on samuti läinud ennustatust väga palju kallimaks – viimase viie aasta inflatsioon on peaaegu 40 protsenti.“

Profijalgpallurist investeerija ja finantsblogija jagab erinevatel platvormidel ka (tasulisi) soovitusi – nende abil on enda teenistuse kasvama pannud mitmed tippliigade jalgpallurid, aga ka siinmail tuntud sportlased (näiteks Janek Õiglane, Henri Anier ja Joonas Tamm).

Samas nõustub Ojamaa: raha ei kasva puu otsas, nii kaasnevad ka investeerimisega ohud, riskid ja ka hirmud.

Mõistagi tuleb juttu ka Eesti liigast, Ojamaa Florast ja koondisest lahkumisest, Paidega liitumisest ning suurest soovist karjääri lõpetuseks tänase koduklubiga meistritiitel võita.

Saatejuht on Andres Vaher. Head kuulamist!

Õhtulehe seekordne jutusaade „Kolmas poolaeg“ pidanuks olema Eesti jalgpalli liidu presidendidebatt, ent paraku istus laua taga vaid üks kandidaat.

Mullu detsembris jalgpallurikarjääri lõpetamisest ning jalgpalliliidu presidendiks kandideerimisest teatanud Ragnar Klavan istus Õhtulehe ajakirjanike vastas üksinda, sest istuv president Aivar Pohlak jättis meie debatikutsele vastamata.

„Eks ootus ja lootus oli kindlasti debatti pidada. Üks põhjuseid, miks ma kandideerisin, oli see, et saaksime sisutihedalt arutleda Eesti jalgpalli üle – see on debati olemus,“ tunnistas Klavan. „Arutada, kuidas kaks erinevat persooni seda näevad.“

Tunniajase saate jooksul saavad vastuse mitmed põletavad küsimused: mida arvab Klavan meediasse lekkinud Pohlakut materdavatest lugudest, miks kohtus ta Pärnu Vaprusega alles mai lõpus, milline seis (ja miks!) valitseb ikkagi Ida-Virumaal ning miks ilmnevad Pohlakut puudutavad probleemid alles nüüd, täpselt valimiskampaania ajal?

Vestlust veavad Martti Kallas ja Rasmus Voolaid. Head kuulamist!

Mattias Männilaanest sai äsja 25. Eesti jalgpallur, kes kroonitud mõne välisriigi meistriks. Tuleb välja, et Gibraltar, mille värske jalgpallitšempion Lincoln Red Impsi ründaja on, ei ole sugugi Eestist nõrgema vutiliigaga. Pigem vastupidi.

Männilaan käis sel puhul külas Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“, kus ta rääkis kõigest ausalt. Kuidas ta Gibraltarile jõudis, missugune on sealne eluolu, kuidas ta igapäevaselt Hispaania - Gibraltari vahet sõidab ja passi välgutab jne.

Seejuures avaldas Gibraltaril kolm väravat löönud ründaja, et kuigi sealsest riigist on Eestis kuvand, et neist võiksime jalgpallis ikka üle olla, siis see on soovmõtlemine. Ta usub, et liiga kaks parimat klubi ehk Lincoln Red Imps ja St Joseph's mängiksid Eesti tippude vastu võidu peale ja tagumise otsa meeskonnad kuuluksid Premium liigas tabeli keskele.

Lisaks rääkis Männilaan, kuidas ta sealses ühiskonnas ka ise mõnevõrra vabamaks muutus ja mis moodi tiitlit tähistati.

Kuna Paides – kes on muuseas ainus regulaarselt YouTube'i sisu loov Premium liiga klubi – koos Kallasmaaga turundustandemi moodustanud Dumitru Grubii on Itaalia taustaga, pärineb suur osa nende sisuinspiratsioonist just saapamaalt.

„Minna veetaksoga jamesbondilikult mängule, kõht head ja paremat täis, spritz'id juba vereringes liikumas ja näha seejärel [Joel] Pohjanpalo väravat. Seejärel märgata enda ees kolme erinevat põlvkonda – vanaisa, isa ja kõige noorem võsuke. Neil hetkedel mõistsin, et see ongi kultuur, milleni ühel päeval võiksime jõuda,“ meenutas ta kogemust oma lemmiksatsi Venezia kodumängult.

Paide turundusfilosoofiat kirjeldas Kallasmaa nii: „Tahame portreteerida mängijaid kangelastena – seda on ülikihvt näha, kuidas mistahes kogukonnaüritustel jooksevad sajad noored mängijatele järele, hüüavad nimepidi ja küsivad autogrammi. Isegi meie oma Paide linnas!“

Lisaks tuleb juttu kirjanditest, kurjadest kommentaaridest ning sellest, miks ei kujuta Karl-Thomas elu jalgpallita ette. Head kuulamist!

Tartu Welco jalgpalliklubi eestvedajate ringi kuuluv Mart Raamat rääkis Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, et Eesti jalgpall on jäänud tupikseisu ja vajab juhtimisse hädasti muutust, uut jõudu ja energiat.

Esiliiga tippude sekka kuuluv Welco on üks neist klubidest, kes toetab Eesti jalgpalli liidu presidendivalimistel Ragnar Klavanit.

„Diskussioon on Eesti jalgpallis hädavajalik. Muidu kõnnimegi ühel rajal, ilma et keegi arutakski, kas see rada on õige,“ põhjendas Mart Raamat. „Me ei saa ju öelda, et Eesti jalgpall on täna heas seisus. Räägime pidevalt, et alles saime iseseisvaks. Kurat, kolmandik sajandikku on juba möödas! Võiks juba olla kuhugi jõudnud. Seepärast vajabki jalgpalliliidu juhtimine muutust, uut jõudu ja energiat.“

Peatusime saates pikemalt Eesti jalgpallitaristu seisukorral, mille kohta Raamat tõi mitmeid näiteid ja andis hinnanguid.

„Olen läbi käinud erinevad staadionid alates Väimela muruväljakust kuni Sportland Arenani. Kurb ongi see, et publiku vaatest ei ole neil kahel mingit vahet. Mõlemal on välipeldik ja betoonplokid, kust mängu vaadata. Traagiline, et kolmandik Premium liiga hooajast mängitakse sellistes tingimustes,“ lausus Raamat.

Viimases "Kolmanda poolaja" episoodis rääkis FC Kuressaare ründaja Otto-Robert Lipp ausalt, kuidas klubi ta aasta eest põlvevigastusega ripakile jättis ja ta pidi ise endale operatsiooniks ja taasturaviks 3500 eurot hankima. Paraku tuleb välja, et see pole Eesti jalgpallis ühekordne näide.

Seekord käis Õhtulehe jalgpallisaates külas Pärnu Vapruse ääreründaja Sander Kapper, kes tunnistas, et on sarnast käitumist kogenud lausa kahes klubis. Tõsi, esimesest on möödas juba ligi kümmekond aastat ja siis toimetasidki klubid natuke vaesemates tingimustes ja me ei saanud veel rääkida kuulsast profiliigast. Teine olukord on värskem ja temal endiselt hingel.

Lisaks rääkis Kapper oma kirjust taustast - kuidas ta noore poisina Viljandis, Taanis ja Soomes jalgpalli mängis ning miks tulid sisse pikad pausid? Kuidas ometi on võimalik, et ta sai eestikeelsed kuud selgeks alles poolteist aastat tagasi ja mis on tema arust üks Eesti jalgpalli põletavamaid probleeme?

Otto-Robert Lipp on pikaaegne Eesti meistriliiga jalgpallur, kelle senist karjääri on varjutanud lugematud vigastused. Seekordses „Kolmanda poolaja“ episoodis avab ta ukse jalgpalluri hingeellu ning räägib avameelselt nii mõnestki jahmatavast olukorrast.

24aastase mängijana on ta juba läbi elanud kaks põlve eesmise ristatisideme vigastust ehk sisuliselt kõige tõsisemat sporditraumat, mida jalgpallur üldse ette saab kujutada.

Lisaks füüsilistele raskustele jagab Lipp saates avameelselt oma kogemust teemadel, millest Eesti jalgpallis avalikult ei räägita ning mille meeldetuletamine teeb haiget ka aastaid hiljem. Jutt on vaimsetest probleemidest, millele jalgpallurina abi leidmine pole üldse mitte lihtne.

„Kui koju jõudsin, oli selline tunne, nagu kogu maailm variseks kokku. Täielik paanika. Tundsin, et olen täiesti väärtusetu,“ meenutab Lipp üht mitte kuigi hiljutist juhtumit.

Jutuajamise sürreaalseim osa puudutab paraku hoopis klubipoolset tegevu(setu)st. Kuidas on võimalik, et vigastatud mängija peab operatsioonile pääsemiseks mitu tuhat eurot ise lauale käima või selleks suisa lähedastelt raha laenama? Ometi ongi Lipp täpselt sellise olukorraga ise silmitsi seisnud.

Räägime ka palgapoliitikast. Ehkki jalgpallis räägitakse tihti aastastest lepingutest, jääb mängijatel selle taustal ligi veerandi aasta väärtuseks palka saamata. Miks on see nii?

Ligi neli kuud peasekretärina Eesti olümpiakomiteed vedanud kauane jalgpallikohtunik Kristo Tohver rääkis Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ esimestest väljakutsetest uues ametis, aga ka sellest, kumb on olulisem: medal või spordi pakutav emotsioon.

„Peame lähtuma sellest, milline on riigi eesmärk sporti raha investeerida ja mida me selle eest vastu saame? Medalid on kahtlemata üks osa sellest, aga võrrandisse kuulub ka rahvusliku ühtekuuluvustunde tekitamine. Näiteks jalgpallikoondise võit Lillekülas Venemaa üle või korvpallikoondise jõudmine Euroopa meistrivõistlustele lõi seda rohkem kui mõni olümpiamedal,“ sõnas Tohver.

Ta lisas, et tutvub just neil päevil rahvusvahelise metodoloogiaga, mis hindab tippspordi võimekust riigile midagi tagasi anda. „Väga paljud riigid on selle uuringu läbi teinud. Tegelikult ju riik ei telli medalit, vaid rahvusvahelist tuntust ja eeskujusid. Nüüd ongi küsimus, kas eeskuju on ainult medalivõitja või ka Rasmus Mägi oma kolme olümpiafinaaliga, Nelli Differt neljanda kohaga ja kümpimehed.“

Mõistagi tuli saates juttu ka jalgpallist ja kohtunikutööst. Tohver pajatas, mida koges hiljuti Saudi Araabias seoses VARi kasutamisega, rääkis EJLi presidendivalimistest ning avaldas, kui kaua soovib palliväljal veel õiguks mõista.

Samuti sõnas ta kategooriliselt: VAR on tulnud selleks, et jääda. Ka Eestisse. „VAR on absoluutselt vajalik. Me ei saa täna enam aru, kui palju on VAR asju paremaks teinud. Oleme ära unustanud, kui palju jama oli enne. Üks-kaks skandaali aasta jooksul tekib ka nüüd - jah, need on valusad, eriti kui reeglite vastu eksitakse. Aga me ei anna endale aru, millisesse aega me VARist loobudes tagasi läheksime. See on põhimõtteliselt ikkagi tagasipöördumatu protsess.“

Saatejuht on Andres Vaher.

Detsembrikuus värske isana kuulsale Londoni Chelseale värava löönud Markus Poom käis külas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, kus ta rääkis oma teekonnast jalgpallimaailmas, Chelseale löödud väravast, isaks saamisest ja Mart Poomi pojaks olemisest.

Kuidas saada isaks Markus Poomi moodi? Valem on imelihtne: laps peab sündima Eestis, ise pead olema tema sünnihetkel Iirimaal ja isadusest teada saama Saksamaal. Miks nii? Sest Poom ja Shamrock Rovers mängisid UEFA konverentsiliiga mängu Banja Luka vastu. Ta oli parasjagu dopingukontrollis, kui kolleeg tõi talle telefoni. Sealt ilmnesid abikaasa neli vastamata kõnet. Nii oli kohe selge, et tuleb hakata ostma lennupileteid.

Markus Poom rääkis ka isa Mardi vägitegudest ja sellest, kuidas on üles kasvada Arsenali mängija pojana.

„See oli minu jaoks nii tavaline asi. Nüüd mõtlen, et oleksin võinud seda rohkem hinnata, aga mul polnud seda millegagi võrrelda. See oligi minu elu – vaatan Premier League'i, käin iga nädal mängudel ja näen staare. Vahepeal käisin Arsenali treeningkeskuses, kohtusin mängijatega ja tutvusin Arsene Wengeriga. Äge oli muidugi, kogusin autogramme, aga kui Eestisse tagasi kolisin, siis jäi see maailm meist väga kaugele. Nüüd vaatan sellele kadedusega tagasi, aga need olid tõesti üliägedad mälestused,“ meenutas ta.

„Ma arvan, et kõik muutus minu jaoks siis, kui kolisime Eestisse ja isa andis raamatu välja. Kui seda lugesin, sain aru, et mis kõik päriselt toimus. Ma ei teadnud kõiki detaile ja lugedes sain aru, et see on ebareaalne, mis ta on kogenud. Ja mida ta mulle rääkimata on jätnud! Miks ta pole mulle neist asjadest rääkinud?!“ päris Poom naerdes.

„Ma vist olin kuulnud, et Manchester Unitedil oli huvi ta vastu, aga lugesin raamatust, et laual oli kaks-kolm pakkumist ja need lükati tagasi. See oli lausa nii lähedal?! Pakkumistest ma küll ei teadnud. Ma olin kuulnud lihtsalt, et Unitedi huvi oli, sest [Peter] Schmeichel oli ta iidol. Manchester United oli ka tema lemmikklubi.“

Muidugi räägime Poomiga pikemalt ka tema edukast perioodist Shamrock Roversis, mille kulminatsiooniks oli värav Stamford Bridge'il Chelseale. Vastuse saab ka küsimus, et kas tõesti alustab Poom hooaega FC Floras?

Paide linnameeskonna president Veiko Veskimäe kuulub jalgpalliliidu presidendiks pürgiva Ragnar Klavani meeskonda tema sõbrana, nagu suurettevõtja

Veskimäe põhjendas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, miks Eesti jalgpall tema hinnangul hädasti kursimuutust vajab.

„Üks juht on olnud niiöelda võimul umbes 20 aastat. Me ei

„Rahuolematust juhtimisega on jalgpalli sees tegelikult väga

Mina nimetan seda usalduse puudumiseks. Ilma selleta ei

„Praegu on Eesti jalgpallil ainult üks pärismure: juhtimine

Enda ja Pohlaku suhteid kirjeldas ta nii: „On olnud erinevaid aegu. Küll on mind sõimatud salliga reformierakondlaseks, küll karjutud telefoni, kes ma üldse selline olen, aga ka väga viisakaid ja mõistlikke vestluseid. Kahjuks olen näinud päris inetuid olukordi, mis on viinud mõttele: kas see on ikka päriselt? Need on olnud olukorrad, mis ei tohiks kindlasti käia

Samuti tuli saates jutuks Paide linnameeskonna eilne avalik

Vestlust veab Andres Vaher.