Kirikuisad (umbes I–VIII sajand), suhtusid immigratsiooni ja võõraste vastuvõtmisse peamiselt kui kristlikku kohustust, mis tugines Piibli käskudele, nagu (Hb 13:2) “Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid.” . Nad rõhutasid filokséeniat – võõraste armastust – kui armastuse ja õiglusega seotud voorust, nähes kristlasi endid kui ajutisi elanikke (peregrinos) maal, mis tegi nad empaatiliseks rändajate ja pagulaste suhtes.