Kas majanduskasvu ja töökohtade loomise toetamine keskkonna arvelt sobilikkus konservatiivsete kristlaste väärtustega  

Elektri import Venemaalt 2005-2010

Leedu — pärast Ignalina tuumajaama sulgemist (esimene reaktor 2004/2009) tõusis import/sõltuvus 70–80% tasemele (sh Venemaa kaudu).

Läti — sageli 50–70% import (sh naabritelt, aga lõppkokkuvõttes Venemaa mõju all).

Eesti — parem olukord tänu põlevkivijaamadele, import 10–30% (vahel rohkem kriisiaegadel).

Moldova

• 1990ndad–2000ndad: Üks kõige sõltuvamaid — kuni 80–90%+ kogu elektrienergiast imporditi (peamiselt Transnistria Cuciurgani elektrijaamast, mis töötas Venemaa gaasil).

Armeenia

• 1990ndad: Väga kõrge import — 50–80% (sh Venemaalt ja Iraanist hiljem). 

Gruusia

• 1990ndad: 40–70% import (sh Venemaalt),

TÄNA

Eesti — Kohalik tootmine (peamiselt põlevkivi + taastuvenergia) katab tavaliselt 90–110% tarbimisest (2024–2025). Eesti on netoeksportöör või peaaegu tasakaalus, eriti suvel tuuleenergia tõttu.

Läti — Kohalik tootmine (hüdro + tuul + biomass) katab umbes 40–60% tarbimisest

Leedu — Kohalik tootmine katab 20–40% (tuuleparkid, hüdro, biomass + väike kogus gaasi)

Moldova — Kohalik tootmine katab vaid 10–20% tarbimisest. Import 80–90% (peamiselt Transnistria Cuciurgani jaamast, mis kasutab Venemaa gaasi; viimasel ajal ka Rumeeniast ja Ukrainast). Üks kõige impordisõltuvamaid riike Euroopas.

Armeenia — Kohalik tootmine (tuumajaam Metsamor + hüdro + taastuvenergia) katab umbes 70–85% tarbimisest. Import 15–30% (peamiselt Iraanist ja Gruusiast; Venemaa roll vähenenud).

Gruusia — Kohalik tootmine (peamiselt hüdroenergia) katab tavaliselt 80–100%+ headel aastatel (netoeksportöör suvel), aga talvel import 20–40% (Aserbaidžaanist, Türgist, Armeenist, Venemaalt). 2025. andmetel imporditi märkimisväärselt Aserbaidžaanist.