Kukkuv õun

"Kukkuva õuna" saates arutleb saatejuht Marek Strandberg rahvusvahelise õiguse professori ja akadeemiku Lauri Mälksooga, kas riikidevaheline õigus suudab maailmas, kus suurriigid tõlgendavad reegleid oma huvide järgi, veel korda hoida. Mälksoo selgitab, et rahvusvaheline õigus käib käsikäes maailmakorraga ning selle põhijooni on ajaloos ümber kujundanud eelkõige suured sõjad ja võimukeskused. Venemaa näitel näitab ta, kuidas õigust saab ühtaegu kasutada relvana ja eirata siis, kui see takistab impeeriumi eesmärke.

Vestluse keskmes on Venemaa imperiaalne järjepidevus. Põhjasõjast tänase Ukraina-vastase agressioonini korduvad väited ajaloolistest Vene aladest, tühistatavatest lepingutest ja vajadusest kaitsta kujuteldavaid huve. Mälksoo sõnul ei katkestanud Nõukogude Liit seda loogikat, vaid päris suure osa Vene impeeriumi territoriaalsest enesekuvandist. Juttu tuleb ka Venemaa ja Hiina võrdlusest, „soolase vee” kolonialismidoktriinist ning sellest, miks kontinentaalset impeeriumi sageli koloniaalimpeeriumina ei käsitata. Mälksoo osutab, et Venemaa suur territoorium on korraga strateegiline tagala ja needus: jõukuse ning inimeste heaolu asemel kulub energiat impeeriumi piiride õigustamisele sõdadega ning selle kuvandi kaitsmisele nii sisemaal kui välismaal.

Saade otsib vastust ka Eesti põhiküsimusele: kuidas elada naabruses riigiga, kelle puhul õiguse, sõja ja retoorika piirid on hägustatud. Mälksoo rõhutab, et Eesti julgeolek sõltub nii enda kaitsetahtest kui NATO usutavusest, kuid Venemaa ajaloolise käitumismustri mõistmine peab jõudma palju laiemalt maailma poliitilisse ja akadeemilisse arutellu.

*Eesti teadust kajastatavat ajakirjandust toetab Eesti Teadusagentuur.*

2026. aasta Nobeli keemiapreemia pälvisid ühiselt prantsuse keemik Henri B. Kagan ja Jaapani keemik Kenso Soai. Preemia anti neile mittelineaarsete mõjude ja autokatalüüsi avastamise eest asümmeetrilises sünteesis. Mõlemad uurisid kiraalsust: molekulide omadust esineda parema- ja vasakukäeliste peegelkujudena. Kagan näitas, kuidas väike enantiomeerne ülekaal võib katalüütilises reaktsioonis võimenduda; Soai avastas reaktsiooni, milles tekkinud kiraalne produkt kiirendab just iseenda moodustumist. Tööd aitasid selgitada, kuidas looduse biomolekulides kujunes välja ühe käelisuse ülekaal, ning andsid vahendeid ravimite ja muude ühe kindla ruumilise kujuga ühendite valmistamiseks. See on oluline, sest peegelisomeeridel võivad organismis olla täiesti erinevad toimed, maitsed, toksilisus ja ravitoime ning ka tööstuslik kasutatavus. Preemiast räägib Tallinna Tehnikaülikooli keemiaprofessor Tõnis Kanger.

Kodutolm ei ole Jane Oja jaoks pelgalt koristamata jätmise märk, vaid kodu ökosüsteemi kroonika. Tartu ja Umeå ülikoolide teadur osales üleilmses uurimuses, kus enam kui tuhandest kodust ja sajast riigist kogutud tolmuproovidest loeti DNA abil välja bakterite, seente ja lülijalgsete jälgi. Uste ülaservadelt võetud tolm näitas, et loomakesi mõjutavad eriti hoone sisekliima ja toataimed, seeni ning baktereid aga väliskliima ja ümbruskonna loodus. Oja rõhutab, et must laik seinal ei ole veel kindel märk ohtlikust hallitusest, ent veekahjustus tuleb kiiresti kuivatada. Täiesti steriilset kodu pole olemas ega peagi olema: oluline on mitmekesine, kuid kahjustusteta sisekeskkond. See kõneleb hoopis majast ja selle ümbrusest pidevalt.

Saatejuht Marek Strandberg.

Eesti teadust kajastatavat ajakirjandust toetab Eesti Teadusagentuur.

Nädal algas Nobeli preemiatega. Meditsiini või füsioloogiapreemia said Karl Deisseroth

Howard Hughesi Meditsiiniinstituudist ja Stanfordi Ülikoolist, Peter Hegemann, Berliini Humboldti Ülikoolist ja Georg Nagel, Würzburgi Ülikoolist, kes lõid täiesti uue meetodi, millisel moel närviakkude toimimist uurida. Seda kommenteerivad rakubioloogia professor Toivo Maimets ja Texase ülikoolis töötav Allan Herman Pool.

Füüsikapreemia, mis anti Fracis Halzenile neutriinoteleskoopia loomise eest.

Seda kommenteerib füüskateoreetik Martti Raidal. Saate lõpus kõneleb Tallinna Ülikooli teadur Kaja Mädamürk sellest, miks on matemaatikapäedevus oluline ja kuidas selle uurimisega saab hoogu anda sellele, et see pädevus paraneks.

Eesti teadust kajastatavat ajakirjandust toetab Eesti Teadusagentuur.

Kas maavärinat saab ennustada ning kas seismiliselt rahulik Eesti võib taas tugevalt võpatada? Marek Strandberg kõneleb Eesti Geoloogiakeskuse ja Tallinna Tehnikaülikooli seismoloogi Heidi Elisabet Soosaluga sellest, mida Maa värinad teadlastele tegelikult jutustavad.

Täpset maavärinaennustust pole siiani olemas: hinnata saab vaid piirkondade pikaajalist riski. Küll aga toimivad üle maailma paiknevad seismojaamad Maa sisemuse röntgenina. Kauged Jaapani maavärinad aitavad uurida isegi Eesti umbes 50 kilomeetri paksust maakoort. Eestis registreerivad seadmed enamasti karjääride lõhkamisi ja meremiinide kahjutustamisi, kuid hiljuti fikseeriti Naissaare lähedal ka looduslik, magnituudiga 0,5 maavärin.

Saates vaadatakse tagasi 25. oktoobril 1976 Osmussaare lähistel toimunud magnituudiga 4,5 maavärinale, mille mõju ulatus üle Eesti ja Lõuna-Soomesse. Kas see oli jääajajärgse maakerke tagajärg või iidse murrangu taasärkamist põhjustanud laamapingete vallandumine? Juttu tuleb ka sellest, kuidas seismogrammid aitasid uurida Balticconnectori torukahjustust, varinguid ja maalihete ohtu ning isegi eristada elevantide samme sebrade kappamisest. Soosalu selgitab, miks tihedam seirevõrk ei tähenda, et maailm väriseks rohkem: üha sagedamini lihtsalt märkame sündmusi, mis varem jäid kuulmata. Vestluses selgub ka, miks üksik seismojaam on peaaegu sama hea kui puuduv seire ning kuidas Viidumäele rajatav jaam teravdab pilti Läänemere varjatud liikumistest. See on retk maa-aluste signaalide, teadusliku kahtluse ja meie jalgealuse mineviku saladuste juurde.

Kas Eesti metsas jätkub ka järgmisel kümnendil küpset kuuske, mida raiuda? Tartu Ülikooli biostatistika teadur Ants Kaasik ja säästva metsanduse nooremteadur Liis Kuresoo tutvustavad saates uut mudelit, mis võib muuta viisi, kuidas Eesti metsade tulevikku hinnatakse.

Teadlased on loonud agentpõhise metsamaastiku simulatsiooni: ligi kahe miljoni metsamaa eraldise käekäiku vaadeldakse eraldi ning mudelis teevad otsuseid eri tüüpi metsaomanikke ja ettevõtteid kujutavad «agendid». Metsaregistri, kaugseire ja omanike andmete põhjal saab uurida, kuidas mõjutavad raiereeglid, toetused ja majandamisvõtted Eesti metsade koosseisu ning raiemahtu aastani 2050.

Mudeli üks kõnekamaid tulemusi puudutab kuusikuid. Viimase kümne aastaga on majandusmetsas lageraiutud umbes viiendik kuuse eraldistest, firmametsades koguni ligi kolmandik. Kui senine tempo jätkub, võivad just intensiivsete majandajate raiemahud juba 2030. aasta paiku järsult väheneda – küps kuuseressurss hakkab otsa saama.

Juttu tuleb ka sellest, miks palju istutamist ei tähenda tingimata tulevikku vaatavat metsandust, mida suudavad ja ei suuda mudelid veel ennustada ning kuidas siduda puidustatistika liigirikkuse, elupaikade ja säästva metsanduse eesmärkidega.

Saates "Kukkuv õun" räägib Marek Strandberg Tartu Ülikooli käitumisgeneetika professori Uku Vainiku ja tervisekäitumise geneetika nooremteaduri Kerli Ilvesega suurest rahvusvahelisest isiksuse geneetika uuringust, mis ilmus 2026. aasta septembris ajakirjas Nature. Töös osales üheksa Eesti teadlast ning selle peamine tulemus on märgiline: esimest korda leiti usaldusväärseid konkreetseid geenipiirkondi, mis on seotud inimeste isiksusejoonte erinevustega.

Vainiku sõnul teati juba kaksiku- ja sugulusuuringutest, et isiksusel on päritav osa, kuid seni ei olnud selge, milliste DNA muutustega see seostub. Uus uuring tugineb väga suurele andmestikule: üksikute geenide mõju on väike ning mustrite nägemiseks tuleb võrrelda sadu tuhandeid või miljoneid inimesi. Tulemused ei tähenda, et inimese iseloom oleks geenides ette kirjutatud. Geenid loovad üksnes osa eelsoodumusest, mida kujundavad koos kasvukeskkond, kogemused, kultuur ja inimese enda valikud.

Kerly Ilves avab, kuidas uurijad mõõdavad nii keerulist nähtust nagu isiksus ja mida saab geenivariantide koondmõjust üldse järeldada. Saates arutletakse, kas tulevikus aitavad sellised teadmised paremini mõista vaimset tervist, haridusteed või tervisekäitumist, ning kus tuleb vältida liigseid lubadusi. Küsimus ei ole «isiksuse geeni» leidmises, vaid paljude pisikeste mõjude ja keskkonna koosmõju lahtiharutamises. Ühtlasi küsitakse, kuidas vältida geneetilise info väärkasutust ning miks statistiline seos ei ole veel inimese saatuse või käitumise täpne ennustus ega määra tema võimalusi maailmas.

Eesti teadust kajastatavat ajakirjandust toetab Eesti Teadusagentuur.

Kui palju mürki peitub ühe krõbeda friikartuli, kausitäie riisi või moodsa taimeburgeri taga? Enamasti ei ole põhjust paanikaks: toitu kontrollitakse, piirnormid kehtivad ja organism oskab paljusid võõraineid kahjutustada. Ent toksikoloog Tõnu Püssa tuletab meelde, et mürgisus ei sõltu ainult aine nimest. Määravad ka annus, valmistusviis, teiste ühendite koosmõju ning inimese enda ainevahetus.

Saates küsib Marek Strandberg, millal muutub toit mürgiks ja kas meie igapäevane keemiline kokteil võib kujundada tervist sama palju kui geenid. Juttu tuleb taimede loomulikest kaitseainetest, arseenist riisis, hallitusseente mürkidest ning pestitsiididest. Samuti uutest analüüsimeetoditest, mis leiavad toidust ühendeid, mida varem lihtsalt ei nähtud.

Püssa avab ka PFAS-ide ehk nn igaveste kemikaalide, kõrgel kuumusel tekkivate laguproduktide ning lisaainete võimaliku koosmõju teemat. Kas *detox*-kuurid aitavad või müüvad need üksnes lootust? Mida tasub silmas pidada taimsete lihaasendajate, pruunistatud toidu ja antioksüdantide puhul? Ja miks ei ole ka tervislikult kõlav aine automaatselt kahjutu?

See ei ole saade hirmutamiseks, vaid harjumuste lahtimõtestamiseks: millistest ohtudest on põhjust teada ning kuidas teha taldrikul targemaid valikuid.

Saates «Kukkuv õun» vestlevad Marek Strandberg ja Tartu Observatooriumi direktor Antti Tamm kosmoseteleskoopidest, mis on muutnud meie pilti universumist. Juttu tuleb Hubble’i erakordsest eluloost: teleskoop kavandati kosmoses hooldatavaks ning uute instrumentidega täiendatavaks, mistõttu kasvas selle võimekus aastakümnete jooksul. Tamm meenutab ka oma esimesi Hubble’i arhiiviandmetega tehtud uurimistöid ning selgitab, miks avatud vaatlusandmed on astronoomiale nii tähtsad.

Vestluse keskmes on hiljuti teele saadetud Nancy Grace Romani kosmoseteleskoop. Kuulaja saab teada, miks teleskoop suundub 1,5 miljoni kilomeetri kaugusele Päikese–Maa süsteemi L2 piirkonda, mida tähendab selle tangitav konstruktsioon ning kuidas Roman erineb Hubble’ist, James Webbi ja Euclidi missioonist. Roman vaatab küll Hubble’ist umbes tuhat korda suuremat taevaala, kuid säilitab detailse pildi – nii loodetakse uurida miljardi galaktika omadusi ning tumeaine ja tumeenergia jälgi.

Kõne all on ka eksoplaneetide otsepildistamise katse: Romani koronograaf peab varjama tähe pimestava valguse, et selle kõrval nähtavale tuleks ülinõrk planeet. Lisaks räägitakse Eesti teadlaste võimalustest ESA missioonidel, tehisaru kasvavast rollist andmeanalüüsis ning sellest, miks iga uus süvavaatlus võib sundida kosmoloogilisi mudeleid ümber kirjutama. Saade otsib vastust ka küsimusele, kas astronoomia suured läbimurded on juba tehtud või avavad järgmise põlvkonna vaatlused hoopis senitundmatuid aknaid: väga varaseid galaktikaid, musti auke ja nähtamatu aine mõju universumi kujunemisele kõige suurematel mõeldavatel kaugustel ja aegadel.

Kuula «Kukkuvat õuna» ja saa teada, kuidas ühest pisikesest tiivaklapist võib saada maailmarekordi võti ning millise drooniniši võiks Eesti maailmas enda kätte võita.

Kui kaua suudab akutoitel droon õhus püsida? Eesti drooniinseneri Peep Laugu meeskonna fikseeritud tiivaga lennumasin lendas järjest üle kümne tunni ja ületas ligi kaheksa tundi kestnud USA armee tulemuse. Saates uurib Marek Strandberg, kuidas suudab alla viie kilogrammi kaaluv droon nii kaua lennata.

Juttu tuleb rekordi taga olevast täppisaerodünaamikast: patenteeritud mini-klapist, kaheosalistest tiivaotstest ehk *winglet*’itest ning looduse leidlikest lahendustest, mida võib näha piiritajate ja öökullide lennus. Lauk selgitab ka, kuidas samad võtted aitavad vähendada tuulikute, propellerite ja lennukite müra ning energiakulu.

Ent rekordlend on vaid saate algus. Arutelu jõuab päikese jõul töötavate pseudosatelliitide, 10 kilomeetri kõrgusel lendavate luuredroonide, radaritele raskesti nähtavate lennumasinate ning Ukraina sõja õppetundideni. Miks on Eestis maailmatasemel insenerid, kuid puudub võime toota tuhandeid droone kuus? Kas takistuseks on aeglased hanked, vähesed tellimused või riikliku visiooni puudumine? Ning miks võib kümnetunnine droonilend maksta vaid 40–50 eurot tunnis, kui kopteri lennutund maksab ligikaudu 10 000 eurot?

Drooniinsener Peep Lauk räägib ka järgmise sihina 11-tunnisest lennust ning võimalusest jõuda paremate akude abil lähiajal koguni 12-tunnise tulemuseni välja.

Eesti teadus oli iseseisvuse sünni ajal aastakümnete pikkuse Saksa ja Vene mõju all, kuid rohuteadlased hakkasid üllatavalt kiiresti otsima uusi sidemeid Prantsusmaaga. Marek Strandberg karjääripöörajast teadusloolase Kristi Simsiga sellest vähetuntud peatükist Eesti teadusloos. Kristi Sims on olnud 30 aastat ämmaemand ja on oma esimeses põhjalikus uurimuses tuvastanudki seniunusatud ulatusliku teaduskoostöö Taru Ülikooli ja Prantsusmaa vahel II maailmasõja eelses Eestis.

Üheks keskseks tegelaseks oli rohuteadlane Rudolf Wallner, kes saadeti juba 1919. aasta sügisel stipendiaadina Pariisi Ülikooli farmaatsiateaduskonda. Prantsusmaalt naasnuna hakkas ta teadlikult Eesti farmaatsiat rahvusvahelisse teadusruumi viima. Tema asutatud ajakirjast Pharmacia kujunes kanal, mille kaudu jõudsid Eestisse Prantsuse teadusartiklid, väitekirjad, farmakopöad ning teadmised sealsest apteegi- ja farmaatsiaharidusest. Samal ajal liikus informatsioon ka vastupidises suunas: Pharmacia jõudis Pariisi teadusringkondadesse.

Saates tuleb juttu teistestki Prantsusmaaga seotud Eesti rohuteadlastest, nende reisidest Pariisi, Strasbourgi ja Grasse’i ning kontaktidest Pasteuri Instituudiga.

Omaette küsimuseks kujunes prantsuse keel. Wallner hoiatas juba 1931. aastal, et selle puudulik oskus lõikab Eesti teadlased ära suurest osast väärtuslikust teaduskirjandusest.