«Kukkuva Õuna« seekordses saates viib saatejuht Marek Strandberg kuulaja tehisintellekti ja meditsiini kokkupuutepunkti, kus ettevõtte Better Medicine asutaja ja juht Priit Salumaa selgitab, kuidas nutikas pildidiagnostika arste juba täna toetab. Fookus on kompuutertomograafial, ent silmapiiril on ka MRI, ultraheli ja PET; eesmärk on avastada vähikoldeid varem ning sulanduda arsti töövoogu märkamatult.

Kolmemõõtmelised skaneeringud nõuavad sadu kuni tuhandeid näiteid, rangeid andmekaitsenõudeid ning läbipaistvat eetikat. Salumaa rõhutab, et tehisintellekt ei asenda radioloogi, vaid toob nähtavale kahtlased leiud ja tugevdab lõppotsust. Kliinilised tulemused – tundlikkus umbes 96% ja spetsiifilisus 95% – kinnitavad, et hästi õpetatud mudel võib olla tõhus abimees.

Lahendus liigub meditsiiniseadmena Tartu Ülikooli Kliinikumi töövoogu; valmimas on teadusartikkel ning käimas integratsiooni viimistlemine. Saade maalib suurema visiooni: pildi-, teksti- ja geeniteabe ühendamine võib kümnendi-kahe jooksul tuua igaüheni isikliku «digitaalse pereõe«, kes – või õigem olek öelda mis – ennetab riske ja suunab varasele diagnoosile.

Kuulaja saab ausa ülevaate valdkonna hetkeseisust: lahendused on killustunud, ent areng on sihipärane ja tempokas. See on lävepakk, kus teadus, inseneritöö ja haigla igapäev kohtuvad ning loovad päriselt kasu patsientidele. Suunad on juba selged ja lootus põhjendatult ettevaatlikult optimistlik ning teekond jätkub.

Saade on valminud koostöös Eesti Teadusagentuuriga

Eestis on sood olnud sajandeid nii toidujulgeoleku kui ka maaharimise teenistuses, ent nüüd selgub, et nende kuivendamise hind on olnud üüratu. Ligi kaks kolmandikku meie kunagistest märgaladest on hävinud, tuues kaasa tohutu süsinikuheidete kasvu ja viljakate turvasmuldade kadu. Ometi peitub just nendes näiliselt kasututes rabades ja soodes võti kliimamuutuste pidurdamiseks – neisse on talletatud rohkem süsinikku kui maailma metsadesse kokku. Eestimaa Looduse Fondi oslausel käib võidujooks ajaga, et taastada need haprad ökosüsteemid, mis võivad saada Eesti suurimaks panuseks kliimamuutusega toimetulekul.

Paraku määrab ka selle, kuidas märgalade taastamisse suhtutakse see, milline on inimeste ökoloogiline kirjaoskus, millistest seostest aru saadakse ja kuidas faktide peale vaadtatakse.

Saatekülaline Eestimaa Looduse fondi märgalade uurija Jüri Ott Salm. Saatejuht Marek Strandberg.

Saade on valminud koostöös Eesti Teadusagentuuriga.

Maailm on ohustatud ja enamgi veel, kaduvaid keeli täis. Eesti keel on ses mõttes Suur Keel – meil on olemas kogu kultuur ja teadus ja kunst ja muusika ja kirjandus – kõik puha eestikeelne. Samas on aga rahvakildasid, kus asjad nii hästi ei ole. Täna uuritaksegi seda, et millisel moel ja milliste võtetega saab keelt elus hoida. See ei tähenda pelka museoloogilist hoidmist vaid ikka aktiivsena hoidmist. Kuigi me ju oma emakeeles ei mõtle – mõttekujundid on veidi teised nähtused – siis keel omati mõjutab mõtlemist ja vormib selle omapärasid.

Saatekülaline Tartu Ülikooli etnoloogia professor Art Leete.

Saatejuht Marek Strandberg.

Saade on valminud koostöös Eesti Teadusagentuuriga.

Saatekülaline, Tartu Ülikooli professor Jaanus Harro tõdes, et erinevate vaimsete häirete päritolu ei saa lahutada geenidest ega keskkonnast – need toimivad koos sünergiliselt. Olulist rolli mängib epigeneetika: DNA keemilised muutused võivad püsivalt või ajutiselt muuta geeni avaldumist. Vähem tuntud, kuid aina olulisem on epitranskriptom, kus RNA molekulidele lisanduvad keemilised rühmad mõjutavad, milliseid valke sünteesitakse, kui kaua RNA püsib ja kuidas seda töödeldakse. Kuna RNA on ebapüsiv, on selle uurimine keerukam kui DNA puhul, ent just see selgitab, kuidas keskkond kiiresti geenide toimimist kujundab. Personaalse meditsiini eelduseks on mitmekihilised andmestikud, mida saab analüüsida tehisaru abil, kuid alati inimese kontrolli all. Hoolimata uute teadusvaldkondade keerukusest on «hea vaimse elu reeglid» lihtsad ja ammu teada: piisav uni, mõõdukas liikumine ja rahulik meel loovad tugevaima kaitse vaimsete häirete vastu.

Saatejuht Marek Strandberg

Saade on valminud koostöös Eesti Teadusagentuuriga.

2025. aastal jagati juba 35. korda omapäraste teadustööde eest antavaid IgNobeli preemiaid. Nii ka sedapuhku. Rein Pärn ja Marek Strandberg räägivadki neist kuni juhtub midagi imelikku. Ka saade murdub justkui pooleks ja juttu tulevad ajama veel Ann Jõeleht ja Heilika Leinus.

Ja siis juhtub veel midagi kummalist: Ann, Rein ja Heilika võtvad saatejuhi pihtide vahele ja küsivad talt üht ning teist.

Aga see pole veel kõik. Kui saadet kokkulõikamiseks kuulama asutakse tuleb välja, et tarkvara on mänginud paraja vingerppussi: heli on plekine ja ragiseb. Kus häda kõige suurem, seal on teadagi kellest-millest abi – tehisarust. Nii saategi kuulata saadet, mida on tehisaruslised filtrid lihvinud ja putitatnud aga selle sisu pole muudetud. Vaat sulle siis IgNobelitest saate tegemist. Saatejuht Marek Strandberg.

Toidujulgeolek on teemadering, mis järjest sagedamini kõneaineks kerkib. Kliimamuutus on üks valdkond, mis toidujulgeolekut enim mõjutab. Ühes viisiks muutuvate oludega toime tulla on luua uusi organisme ja teine võimalus on kolida taimekasvatus siseruumidesse – nn vertikaalsetesse kasvuhoonetesse. On ka veel üks tee: püüda leida uusi taimi, keda muutuvates kliimaoludes siinkandis kasvatama õppida.

Toidujulgeolekust on rääkimas Eestu Maaülikooli professor Evelin Loit-Harro. Saatejuht Marek Strandberg

Kukkuv õun: kukkuv-oun_2025-09-10

Eesti õpilasi edukalt rahvusvaheliste füüsikaolümpiaadide jaoks treeninud Tallinna Tehnikaülikooli füüsikaprofessor Jaan Kalda on seda meelt, et automaatselt ei suuda tehisaru loovust ergutada. Saates räägib ta iseenda kujunemise loo ja olümpiaadide loo kah ära. Ta kõneleb ka sellest, kus on Eetsi haridussüsteemi peamised komistuskivid ja kuidas neist üle saada. No ühe osas pole mingit saladust – see on õpetajate palk, mis lihtsalt ei ole sel tasemel, mis see olla võiks.

Saatejuht Marek Stradberg