Kust sa, lilleke, siia said?

Marianne Ubaleht ja Delis-Amalie Aare on naisterahvad, kellel oma kehakogemusega seotult rääkida kaks pealtnäha erinevat lugu, aga nagu neist üks saateski ütles: "Ükski lugu pole lõpuni originaalne".

Miks on nii, et Willendorfi Veenuse kuju tähistas kunagi ammu nii tervislikkust kui kaunidust, kuid ühel hetkel muutus lopsakus häbiväärseks? Ja häbiväärseks kelle sõnul? Ajalooliselt pole erinevates kultuurides kunagi inimeste, ja eelkõige naiste, kehakujule nii palju tähelepanu pööratud kui täna. Miks see nii on? Või õigupoolest, miks me arvame, et see üldse meie asi on, milline keegi välja näeb või välja näha otsustab?

Selles osas vaatame sügavalt otsa nii meis endis elavatele eelarvamustele, kui nende äärmiselt kahjulikele ilmingutele arsti vastuvõtul, klassiruumis kui kohtinguportaalis. Räägime sõnadest ja neilt häbikihtide koorimisest, et paks öelda on sama kui öelda peenike ja miks me oleme võrdsustanud paksuse koledusega, kui paksud inimesed on täpselt sama imelised ja erilised nagu kõik teised? Ehk huvitav kuulamine neile, kes jällegi nii iseenda kui teiste suhtes ausamad olla soovivad. Head kuulamist!

Ailen Aluri on 15-aastase kogemusega viljatusraviarst, kelle juurest on abi leidnud ka superviseeritav pereterapeut Helen Adamson. Helenil ilmus oma teekonnast emaks saamiseni hiljuti ka raamat "Ime ootel" ja nii jutustataksegi seekordses osas viljatuse diagnoosist, selle mõjust paarisuhetele, lahatakse naiselikkust ning arutletakse muuhulgas ka naiste tervise ning abordi üle.

Tegemist on ilusa ning nüansirohke kuulamisega nii praegustele lapsevanematele, lapsevanemateks saada ihkavatele kui kõigile, kes soovivad oma mõistmist vanemaks saamise ja olemise teekonnast ning peresuhetest laiendada. Ette võetakse viljatus kui diagnoos ning selle ravivõimalused. Niisamuti, et ühtegi 100%-liselt töötavat lahendust kahjuks ei olegi, ka munarakkude külmutamine ei garanteeri alati hilisemat rasestumist.

Ühtlasi mõtiskletakse koos naiseks olemise ning ebaõigluse üle, mis selle ühiskondliku määratlemisega kaasas käib. Heleni sõnul on emaks saamine vaid üks naiseks olemise osasid ja kõik, mis puudutab naise valikuid tema keha suhtes saabki kuuluda vaid naisele. Oluline on mõista, et abort ei ole rasestumisvastane vahend ja paraku teevad naised aborti ka oma partnerilt tuleva surve tõttu. Seejuures peab aga meeles pidama, et abort võib olla ka naise tervise seisukohalt oluline. Nii sellest kui väga isiklikust kogemusest oma perekonnaloos räägivad seekordses osas Ailen Aluri ja Helen Adamson. Head kuulamist!

Kristina Mänd-Lakhiani Mindvalley asutanud endist abikaasat Vishen Lakhianit teavad paljud, kuid vähetuntum on fakt, et ettevõtte asutas - sõna otseses mõttes - ehk vajaliku paberitöö tegi ära just nimelt Eestist pärit Kristina.

Kristina, kelle isapoolsed juured ulatuvad 400 aasta tagusesse aega Hiiumaal, on pea poole oma elust veetnud võõrsil. 90ndate Eestis oma esimesi professionaalseid samme avalikus sektoris tehes tundus talle, et kõik on võimalik. Siit aga laia maailma minnes selgus, et kodus omandatud kõrgharidus ja taasiseseisvumise vaimustus mujal uksi ei ava. Nii oli vaja end nullist luua ja enese arengu teel (just nimelt lahku kirjutatult) ka kompromisse teha. "Üks minu suurimaid õppetunde elus on olnud mõistmine, millal on targem oma nõudmistes järele anda, ka moraalsetes," kirjeldab Kristina kohanemist eluga välismaal ning dilemmasid, millega on olnud tarvis silmitsi seista, et võimalikuks osutuks edasiliikumine. "Ma ei ole seda tajunud autentsuse kaduna, vaid hoopis tarkusena. Oluline on mõista, mille jaoks ma kohandusi teen."

Niisamuti avab Kristina uut etappi oma elus, mis sai alguse koroonaalgusajal Eestisse tagasi kolides. Värske lahutus, jõudmine keskikka, temas taastärganud feminism ja nüüd ka peatne kolimine Londonisse on teda viinud põnevatele, tundlikele mõtterännakutele, mille jagamisel on seekordne külaline ühtaegu nii haavatav kui enesekindel.

Maailma suurima enesearengu õppeplatvormi ühe asutajana on ta teadlik oma valdkonnaga kaasas käivatest eelarvamustest, müütidest ja paratamatusest, kuid kinnitab, et suur osa sellest ongi vaid see - hinnang. Oma enda õpetustes leiab ta, et ideaalsust ei ole olemas ja see ei saagi olla eesmärk: "Oluline on mõista, et elu on protsess ja see ongi ilus. Püüdes ideaalsust jääb see meil märkamata."

Kellena identifitseerivad ennast Kristina lapsed, miks käib ta nüüd muuhulgas ka põllumajanduskonverentsidel ning miks on Mindvalley olnud alati tugeva poliitilise selgrooga selgub kõik käesolevast osast. Head kuulamist!

Kristi Saare on mitmepalgeline inimene, kes õpetab, koolitab, investeerib, peab kirjastust ja kelle peres kasvab kolm last. Oma elus on ta jõudnud paika, kus võiks jalad mugavalt diivanile visata, kuid selle asemel näitab ta meile hoopis eeskuju - tema hool ulatub koduuksest palju kaugemale.

Selles informatiivses, kuid samal ajal helges osas kaetakse teemad eliitkoolidest, iibepoliitika, suhete, poliitiliste spektrite, rahatarkuse kui palju muuni. Arutluse all on kapitalismi ilmingud haridusmaastikul ning rahatarkuse valdkonnas kiirelt õnnestunute hulgas tekkida tihkav privileegipimedus. Arutletakse ka rikkuse üle: mis see on?; kes üldse on rikas?; ning mil määral oskame iseennast ja teisi kõrvalt jälgida ning end erinevatesse kingadesse asetada? Tuleb välja, et väga ei oskagi, sest see on ebamugav: "Tahtes mõista inimeste vajadusi, kellel ei lähe nii nagu mul, põrkub ka koledustega. Inimesel, kes pole pidanud tundma puudust, on ebamugav näha sisse sinna, kus puudus on pidev." 

Niisamuti peatuti suhetel, enda kindlustamisel suhtes olles ning Eestis jätkuvalt levival ideel, et lapsed on naise omad. "Eestis kehtib jätkuvalt arusaam, et lapsi saavad naised. Mehed ja nende vastutus selles võrrandis ei olegi justkui oluline," sõnab Saare. Ühtlasi oli teemaks, millisena konservatiivsed erakonnad mehe rolli suhtes mõtestavad, poliitmaastiku nüansirohkus ning paratamatu vajadus erakondadel ajas muutuda.

Septembri alguses tekitas eesti inimestes palju pahameelt üks väga ebaõnnestunud kajastus keele- ning hariduspoliitikast. Viimastel aastatel on ka Venemaa agressioonisõda Ukrainas pealtnäha viinud paljude inimeste lõimumisvaeva liiva. Küll aga ei muuda see kõik fakti, et Eestis elab erineva emakeelega inimesi, kellest suure osa moodustavad just nimelt vene keelt kõnelevad, ja kellega me kõik koos siia ühiselt ära mahtuma peame.

Nii saabki seekordse saates kuulata inimõiguste juristist Uljana ning kunstnikust kunstiõpetaja Evi mõtteid Eesti ühiskonna kohta. Kas aktsendid, mis teiste keelte kõnelemisega kaasnevad on midagi, mida peab häbenema või ilmtingimata lahti saama? Kuidas kujuneb identiteet ning millist rolli mängib seejuures keel? Kas lõhed kogukondade vahel on tõepoolest nõnda sügavad nagu meedia, ja et vastutuspeeglit täpsemini suunata - ajakirjanikud näida lasevad? Või mida saame meie kodanikena teha, et üksteist paremini mõista? Niisamuti kuuleme isiklikke lugusid kasvamisest, pere- ja sõprussuhetest ning arutelu, mille eesmärk on ...parem Eesti. Head kuulamist!

„Kust sa lilleke, siia said“ lõppenud suve viimane salvestus võeti linti küll juba augusti alguses, kuid tegemist on väga erilise saatega, sest vestlus leidis aset nii öelda otse ning Arvamusfestivali taskuhäälingu ala täitnud publiku silme all.

Selle väljakutse võttis ühes saatejuhi Laura Kursiga ette kliiniline seksuoloog Annika Tamme, kellega kõneldi nii seksisõltuvusest, pornograafiast, petmisest kui seksuaalharidusest.

Saade on tihedalt täis infot, mis paljudele kuulajatele kindlasti täiesti uus. Teadjamatele jälle aga hea üle käia. Pea ees sukelduti ühes Annika abiga meie isikliku seksuaalilma sügavustesse, viisidesse, mil teadus seda käsitleb ning ühiskond mõjutab.

Kas te teadsite, et on määratletud umbes 200 põhjust, miks inimesed seksivad? Või et komplusiivne seksuaalkäitumine on küll häire, kuid ei vabasta kedagi vastutusest petmise ees? Ning et pornograafia ning mastrubeerimisega seotud hinnangud on seotud sellega, milliseid hinnanguid me ise, lähtuvalt enese seksuaalteadmistest, neile anname?

Käsitletud sai nii neid küsimusi kui palju muud. Kuulamine on mahukas, üllatav, teadmisterohke ja humoorikas. Põnevat avastamist!

Marian Võsumets on Londonis resideeruv vabakutseline režissöör, produtsent ja kaasaegne mõtleja, kes on oma ühiskondlikud märkamised põiminud nüüd hoopis huumorisse.

Teda saab lisaks seekordsele saatele kuulda ka püstijala koomikuna sel kuul toimuval Tallinn Fringe Festil. Marian on kaasaegse ja kaastundliku, tähelepaneliku ning juurdleva, julge ning südika naise võrdkuju, keda võiks kõrvalseisja vaadelda, tema mõtete üle juurelda ning enda jaoks põnevaima ka kaasa võtta.

Ehk seekordses saates saab kuulaja osa vestlusest, mis on mitmekülgne ja sukelduv, kuid nagu taskuhäälingu kirjelduski ütleb: sellele vaatamata kergesti haaratav. Arutlusel on Ida- Eurooplase identiteet, feminismipimedus, eestlase alalhoidlikkus, dieedikultuuri kahjulikkus kui palju muud. Soovime sama põnevat kuulamist, kui oli selle vestluse pidamine!

Farištamo Eller on loomade eeskosteorganisatsiooni Loomus kommunikatsioonijuht ning imetlusväärne inimene, kelle jõud, seismaks nende eest, kel endal selleks hääl puudub, ei rauge.

Nii võttis Farištamo seekordses Lillekese saates sisse koha, et arutleda ühes saatejuhi Laura Kursiga loomade pidamis- ning heaolu tingimuste üle ausalt, mida me piisavalt tihti ehk teha ei tihka. Peitugu see põhjus kas tühjas kaastundeanumas või infokülluses, on tõsiasi siiski, et oma toidulaual oleva pärituollu ning tekkeoludesse me liialt ei süvene.

Miks on nii, et loomapiinamise mõistame ühiselt hukka, kuid intensiivfarmides toimuva osas pigistame silma kinni samuti - ühiselt? Või miks kasutatakse meditsiinitööstuses katsete läbiviimiseks koeratõugudest just nimelt väikeseid jahikoeri beagle’eid?

Mikrofoni taga võtsid saatejuhi Laura Kursi kõrval seekordses saates kohad sisse Eesti Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise ja väljendusvabaduse ekspert Kelly Grossthal ning kväär-aktivist Anette Mäletjärv.

Teemaks mittebinaarsus, mida käsitleti nii iga inimese baasõigustest, ajaloost ja kultuurist kui lihtsalt inimlikkusest lähtuvalt. Arutati nii sõnavara, kui käsitlus- ning küsimishirmu, segadust ning vastandumist külvavate osapoolte taktikate kui evolutsioonilise hirmu üle teistsuguse ees. Muuhulgas vaadati sisse ka identiteediotsingutesse ning identiteedi määramise mitmetahulisusesse.

Head kuulamist!

"Kust sa, lilleke, siia said?" kutsus seekord külla jällegi kaks külalist. Saatejuht Laura Kursiga tulid mõtteid vahetama politseikapten Maarja Punak ning kliiniline psühholoog Dagmar Ainsoo.

Teema ei ole kergemate killast, kõneldakse nimelt ahistamisest. Nii ahistavast käitumisest kui seksuaalsest vägivallast. Vaatluse alla võetakse teadlik ahistav käitumine kui teise inimese turvatunde haavamine teadmatusest. Ühtlasi avatakse seda, mil moel avalikkus ahistamisjuhtumeid käsitleb ning kellele seejuures kahjuliku käitumise eest vastutus asetatakse. Keel loob reaalsust ning kui ahistamis- ja vägivallajuhtumeid kirjeldada kui "leidis end olukorrast" või "sattus skandaali", pisendame ohvri suhtes alandavat käitumist millegi juhuslikuna. Seda aga vägivald ei ole. Ka vägivald, olgu vaimne või füüsiline, on tihti just nimelt struktuurne.

Ühtlasi vaadeldi "ideaalse ohvri" nähtust ning millest tuleb see, et me enda või teiste suhtes kahjulikku käitumist tihti ära ei tunne ja seda normaalsusena aktsepteerime. Kutsume kaasa mõtlema ning endagi elule kuuldut peegeldama!

Kui sina oled otseselt või kaudselt kokku puutunud ahistamise või vägivallaga, siis Sotsiaalkindlustusameti "Abi vägivalla ohvritele" (Abi vägivalla ohvritele | Sotsiaalkindlustusamet) lehelt leiad loetuelu vajalikest kontaktidest. Murega ei pea jääma üksi.