Viimastel aastatel on Eestis toimunud mitu noorte poolt toime pandud rasket vägivallajuhtumit. Mis meie lastega toimub? Kas noored on muutunud vägivaldsemaks? Kas karistused on liiga leebed? Või näeme me üksikute traagiliste juhtumite põhjal suuremat kriisi, kui andmed tegelikult kinnitavad?

Seekordses „Kuula mind ära“ episoodis vaatame otsa noorte õigusrikkumistele ja sellele, mis peitub kuritegevuse statistika taga. 2025. aastal registreeris politsei üle 4000 alaealiste toime pandud süüteo. Võrreldes aasta varasemaga kasvas alaealiste kuritegude arv 23 protsenti ja väärtegude arv 12 protsenti. Kõige sagedamini on noorte õigusrikkumised seotud kakluste, löömiste, varguste, alkoholi ja liiklusrikkumistega. Avalikkuse kõige tugevama reaktsiooni tekitavad aga rasked vägivallajuhtumid, mis on pannud küsima, kas praeguse aja noored on eriti julmad.

Stuudios on Tartu Ülikooli kriminoloogiateadur Anna Markina ning Justiits- ja Digiministeeriumi noorte korduvkuritegevuse ennetamise projekti tiimijuht Stanislav Solodov. Räägime sellest, kuidas mõista noorte kuritegevuse statistikat nii, et me ei pisendaks ühtegi ohvrit ega looks samal ajal ekslikku pilti massilisest vägivallalainest.

Mis juhtub inimesega, kui temalt võetakse vabadus, aga antakse võimalus valmistuda uueks alguseks? Hetkel vanglas karistust kandev noor räägib, millised on olnud tema sammud, et vangla-aastate ajal arengu ja töövõimalusteni jõuda. Teine saatekülaline on disainer ja teadlane Reet Aus, kes viib Tallinna vanglas koos Eesti Kunstiakadeemia tudengitega läbi taaskasutusliku loovprojekti.

Saates kuuleme kolm aastat vanglas olnud noorelt kinnipeetavalt, mida tähendab päevade kaupa tegevuseta olemine ning kui kiiresti võib inimene sellises keskkonnas tunda, et ta on justkui „prügikasti visatud ja unustatud“. Kui aga vanglas tekib võimalus teha midagi mõtestatut, olgu selleks töö, õppimine või loov tegevus, võib see anda eneseusu ja tunde, et tulevik ei ole veel kadunud.

Noore esimene kokkupuude politseiga võib olla hirmutav ja piinlik, aga ka vajalik muutus, mis aitab elus edaspidi targemaid valikuid teha. Mis siis tegelikult juhtub, kui noor esimest korda politseisse jõuab? „Siis tuleb meil olukorrale otsa vaadata ja lahendusi leidma hakata. Mõnele sellest ühest korrast ka piisab, teise jaoks tuleb neid kohtumisi veel,“ tõdeb politseinik Kätlin Murre.

Piirkonnapolitseinik räägib saates, et suured probleemid ei alga alati kohe suurtest rikkumistest. Tihti saavad need alguse just väiksematest valedest valikutest, milledeks võivad olla koolist puudumine, soov seadust rikkudes sõprade seas „äge“ paista või on põnev kuuluda seltskonda, kus piiride kompamine tundub tavaline.

Just nii läks noore neiuga, kes saates oma lugu jagab. „Teismeline ei mõtle sageli teo ja tagajärje seosele. Vähemalt mina küll ei mõelnud. Mõni rikkumine tundus meie seltskonnas isegi uhkuse asi, millest pärast sõpradele rääkida.“ Ta mäletab hästi, mis tunne oli, kui politsei kooli järele tuli.

Saates „Kuula mind ära“ räägime sellest, mis annab märku, et noor vajab rohkem tuge, mõistmist ja tähelepanu. Lastega töötavad praktikud selgitavad, kuidas saab võrgustikutöö abil noort vajadusel toetada.

Abivajavate laste arv on Eestis hirmutavalt kõrge ning omavalitsused on nii ülekoormatud, et ei jõua noorteni alati sel hetkel, kui nad seda vajaksid. Osa noori saabki esimest korda abi alles siis, kui õigusrikkumine on juba toime pandud. Aga see võiks olla teisiti. Noort peaks märkama varem.

Noore õigele teele suunamise protsessi aitavad avada vanemkriminaalhooldusametnik Liisi Lillemets-Koppen, kelle töö noorega algab siis, kui noor on juba jõudnud kriminaalhoolduse vaatevälja. Stuudios on ka Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti laste heaolu osakonna Kesklinna, Kristiine ja Põhja-Tallinna sektori juht Eliise Tiidussalu, kellel on ka varasem lastekaitsetöö kogemus. Eliise räägib, kuidas märgatakse abivajavat last ja millised on lapse toetamise võimalused.

Eksperdid toovad välja esimesed ohumärgid, mida kool või lähedased võiksid lapse puhul tähele panna. Samas rõhutavad saatekülalised, et alati ei tähenda selliste asjade ilmnemine veel kriisi. Tähtis on näha, mis muutuse vallandas ja kas noorel on olemas toetav võrgustik.

Mida tähendab noore inimese jaoks vanglasse sattumine? Ja mis veelgi olulisem – kuidas toetada noort, et ta vanglast vabanedes sinna teistkordselt tagasi ei jõuaks?

Kriminaalhoolduse arendusosakonna ekspert Epp-Leen Kaljumets ja Viru vanglas noortega tegelev sotsiaaltöötaja Triin Tarendi rõhutavad saates, et tuge, mõistmist ja võimalust uueks alguseks vajavad ka need noored inimesed, kes on oma tegude tagajärjel vanglasse jõudnud.

Triin Tarendi ütleb, et vanglasse jõudes kogeb noor enamasti nii segadust, hirmu kui ka trotsi, vahel aga hoopis kergendust. „Tihti pole sellel noorel inimesel varasemas elus kedagi olnud, kes päriselt kuulaks või kes neile olulisel hetkel abikäe ulataks,“ tõdeb ta.

Epp-Leen Kaljumets selgitab, millist rolli mängib vanglast ennetähtaegselt vabanenud noore edasisel eluteel kriminaalhooldus. „Oluline on aidata noorel ühiskonnas kohaneda ja aidata tal valida rada, mis ei vii teda tagasi vanade kriminaalsele teele viivate harjumuste ning seltskonna juurde.“

Mis oleks, kui siis, kui noor inimene on eksinud, ei järgneks teole automaatselt totaalne hukkamõist ja karistus, vaid noorele antakse võimalus oma tegu mõista, andeks paluda ja olukorda parandada?

Stuudios on taastava õiguse ekspert ja eestkõneleja Annegrete Johanson ning koolinoored Kalli ja Greteliis, kes on ise kogenud, mida tähendab see, kui sind kuulatakse ära ja saad võimaluse asju parandada.

Annegrete Johanson selgitab, et taastava õiguse keskmes on ausa ja turvalise vestluse kaudu kannatanu hääle kuuldavaks tegemine ning teise osapoole siiras vastutuse võtmine. „Paljudele noortele on selline olukorra lahendamise viis esimene kord elus, kus nad tunnevad, et nad kuulatakse hinnanguid andamata ära.“

Kalli ja Greteliis õppisid läbi koolis tekkinud konflikti lahendamise, kuidas mõista, mis viis konfliktini, kuidas teist kuulata, ennast analüüsida, andestust paluda ja juhtunust õppida. „Varem oleksin probleemi lihtsalt eiranud või lootnud, et asi laheneb iseenesest, aga nüüd oskan olukorrale otsa vaadata, rääkida ja vastutada,“ ütleb Kalli.

Arutleme, millistes olukordades taastavat õigust kasutatakse, kuidas see noortele mõjub ja miks võiks see olla mõjusam kui lihtsalt karistamine.

Saates „Kuula mind ära“ räägivad keerulistel teemadel spetsialistid ja seadust rikkunud noored. Seekord on fookuses ÜKT ehk ühiskondlikult kasulik töö, mis asendab teatud juhtudel vanglakaristust.

„Valisin vangla asemel ÜKT, sest vabadus ja võimalus oma peamine töökoht alles hoida, olid minu jaoks väga olulised,“ ütleb Sten. „Jah, ÜKT tähendab seda, et teed sadu tunde tasuta tööd, aga mina tundsin end seda tehes tänulikuna. Lisaks sellele, et pääsesin vanglaseinte vahel istumisest, õppisin uusi oskusi, tundsin, et minusse usutakse ja et olen vajalik.“

Kriminaalhoolduse ekspert Jana Elken aitab mõtestada üldkasuliku töö rolli kriminaalpoliitikas – miks see toimib ja kuidas leida töökoht, mis annab seadust rikkunud inimesele võimaluse oma tegu heastada ning kogukonda panustada.

Tänases „Kuula mind ära“ saates on külas Agne-Andra ja Elisabeth, kelle lapsepõlve ja noorust saatsid alkohol, vägivald ja igasuguse turvatunde puudumine. Nad said liiga vara täiskasvanuks ja teavad, et abi otsimisest abi saamiseni võib olla pikk tee. Ometi on nad leidnud tee muutuseni ja aitavad nüüd MTÜ-s Sa Suudad sarnase kogemusega noori.

„Ma kordasin endale väiksena: ära muretse, üks päev sa saad suureks ja siis on kõik teisiti,“ ütleb Agne-Andra. Ta polnud lapsena oma elus muud näinud kui joomist ja see viis ka tema enda varakult alkoholi ja narkootikumideni. Täna on Agne-Andra karsklane ning alates 2021. aastast kogemusnõustaja, kes julgustab noori uskuma, et muutus on võimalik.

Elisabeth kasvas üles kahe kultuuri vahel ja pidi varakult võtma perekonnas vastutuse, mida ükski laps ei peaks kandma. Ta räägib varajases nooruses kogetud seksuaalvägivalla kogemusest kui ka sellest, kuidas spetsialistid ei osanud teda päriselt toetada.

Täna on ta noor filmilooja, kes mõtestab keerulised kogemused lahti oma loomingus, et ühiskonnas olulisi teemasid nähtavaks teha. Temagi õpib kogemusnõustajaks.

Agne-Andra teekonnast sündis raamat „Avatud südamega“ ja Elisabethi loost on valmimas mängufilm.

Kuula saadet ja vaata seejärel ka MTÜ Sa Suudad kodulehte: sasuudad.ee

Saates „Kuula mind ära“ räägivad kaks noort meest oma lood sellest, millised on tegelikult sõltlase mõtted, tunded ja teod. Ja sellestki, kuidas nad lõpuks suutsid oma elu muuta.

Esimest korda üledoosiga haiglasse sattudes oli Erki vaid 15. Ta räägib avameelselt oma teekonnast vaimse kokkuvarisemise, narkosõltuvuse ja kuritegelike valikuteni ning uuest algusest Lootuse Külas.

Lootuse Küla haldus- ja noortetöö juht Arvi on ise veelgi karmima teekonna läbi käinud: „Peksin süütuid inimesi. Sõltuvuse tõttu oli minust saanud elukas, kellel oli ükskõik kõigest,“ meenutab Arvi, kes aitab nüüd õigusrikkumiste teele jõudnud noortel elus valguskiirt leida. Mõlemad on seda meelt, et üksnes karistus midagi paranda, küll aga võib õigel ajal pakutud tugi palju muuta.

Kuula, kui soovid mõista, mida sõltlane tegelikult mõtleb. Kuula, kui tahad teada, kuidas aidata noori, keda ühiskond on juba maha kandmas. Ja kuula, kui vajad kinnitust, et lootus on olemas ka seal, kus kõik näib olevat kadunud.

Alates 2024. aasta oktoobrist toetab Justiits- ja Digiministeerium 18–29-aastastele suunatud majutusteenuse pakkumist Lootuse Külas.

Taskuhäälingusarja „Kuula mind ära“ avaepisoodis arutleb Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Laidi Surva, miks on Eesti valinud tee, kus õigust rikkunud alaealiste puhul puhul on esmane eesmärk mitte rangelt karistada, vaid pakkuda abi ja leida põhjused, mis õigusrikkumiseni viisid.

Laidi Surva selgitab, miks ja kuidas on Eesti karistuspoliitika viimastel aastatel muutunud: vähem rakendatakse vangistust, rohkem individuaalset lähenemist, taastavat õigust ja tugiprogramme. Statistika on olnud julgustav – alaealiste õigusrikkumised on püsivas languses.

Saates räägime ka sellest, kuidas juba varakult märgata, kui laps või noor on hätta jäämas. „Meil on olemas lastekaitse ja kohalik omavalitsus, aga väga palju sõltub ka koolidest, kogukonnast ja last ümbritsevatest inimestest,“ rõhutab Surva. Tema sõnul ei tohi karta spetsialistide poole pöördumist, kui on näha, et laps ei suuda oma eluga hakkama saada.

Üks olulisi teemasid on taastav õigus – võimalus, kus õigusrikkuja ja kannatanu kohtuvad vabatahtlikult turvalises keskkonnas, räägivad läbi juhtunu tagajärjed ning otsivad koos lahendusi kahju heastamiseks. „See on õigusrikkuja jaoks palju raskem tee kui trahv või vanglakaristus, aga pikas plaanis palju tõhusam,“ usub Surva.