Teoreetilises avangus vaatleme, kuidas kirjanike juhtimisel läbi viidud rahvuslik ülesehitustöö toimis koduilma avardajana, luues olulise ühise koha – Eesti. Kuigi rahvuslik imperatiiv nõuab kirjanduselt pühalikku suhtumist ühisruumi, leidub eesti kirjanduses oluline suundumus kujutada Eestit negatiivsena, puudulikuna. Seda liini loeng peamiselt luule varal kaardistab ja tõlgendab. Lähtekohaks on Juhan Liivi looming, millele järgneb Hando Runneli ja (:)kivisildniku võrdlev analüüs. Loengu lõpul vaatleme põgusalt peamiselt iroonilis-paroodilises võtmes esinevat isamaavajadust teiste kaasaja eesti autorite loomingus.