Täna on meil külas mees, kelle nime teab ilmselt iga Eesti lohesurfar. Kui öelda Kunda, siis paljudel tuleb esimese asjana pähe mitte tsement, vaid hoopis tänane külaline. Ja kui öelda Surfstar, siis on üsna suur tõenäosus, et kusagil läheduses on ka tema.

Raigo on olnud Eesti lohesurfi juures aastaid – õpetanud sadu, kui mitte tuhandeid inimesi, veetnud lugematul hulgal tunde vee peal ning näinud oma silmaga, kuidas meie ala on kasvanud esimestest C-lohedest tänapäevaste kõrgushüpeteni.

Täna läheme külla ühte Eesti kõige erilisemasse surfipaika. Sellisesse kohta, kus tuul ei ole lihtsalt ilmastikuolude osa, vaid päevaplaani koostaja. Kohta, kus hommikune "tere" kõlab sageli nii:

"Palju näitab?" "Kust puhub?" "Kas lohe võtsid kaasa?"

Täna räägime Häädemeestest.

Ja kui Eesti lohesurfis on kohti, millel on oma hing, siis Häädemeeste on kindlasti üks neist. See on spot, kus on veedetud tuhandeid tunde vee peal, lõputult aega rannas tuult oodates ning kus sõprussuhted on sageli sündinud kiiremini kui mõni suvine äikesepilv merelt kohale jõuab.

Meie tänased külalised on inimesed, kelle jaoks Häädemeeste pole lihtsalt koht kaardil, vaid oluline osa nende elust.

Stuudios on Triina Trei ja Toomas Krivonogov – paar, keda ühendab armastus teineteise vastu, armastus mere vastu ja ilmselt ka üsna kannatlik suhtumine tuuleprognoosidesse, mis õhtuks alati kuidagi teistsuguseks muutuvad kui hommikul.

Nii et tõmmake trapets natuke koomale, sättige lohe kenasti kõrgemale ja tulge meiega kaasa Häädemeeste randa.

Täna on meil stuudios mees, kes tunneb tuult paremini kui ilmateade ja kelle lohed on rohkem lennanud kui mõned lennukid – Laur Peedu. Räägime lainetest, lendamistest, võib‑olla ka paarist valusast maandumisest ja kindlasti sellest, miks lohesurf pole lihtsalt hobi, vaid elustiil. Keerame liinid pingule ja lähme lendu!

Tänane külaline on ehe tõestus sellest, et Eesti tuul teeb noored kiiresti vanaks… või vähemalt väga osavaks. Stuudios on Alex Liitmaa – noor lohesurfar, kellel on juba rohkem võistluskogemust kui mõnel meist vabandusi, miks tuulega vette ei läinud.

Alex on mees, kes ei küsi, kas ilm on hea – vaid kas lohe on piisavalt suur. Räägime, kuidas üks Eesti noorsurfar jõuab juunioride võitudeni, mida tähendab võistlemine meie oludes ja kuhu need hüpped lõpuks välja maanduvad

Täna Lohejuttude on stuudios kaks meest, kes ei lähe jääle lihtsalt sõitma… vaid lähevad maailma parimaid paika panema.

Taho-Jaan Truus – mees, kes tuli WISSA 2026 Masters klassis pronksile. Kogenud, külm närv ja kiirus, mis ei küsi vanust.

Ja Ranno Rumm – mees, kes hoidis närvid nii sirged, et alles viimane, otsustav sõit tõi talle nii klassivõidu kui ka üldvõidu. Kui on pinge, siis just seal ta elab.

Täna räägime, mis päriselt toimub jää peal, kui panused on maksimaalsed, tuul keerab ja maailm vaatab. Kuidas võidetakse maailmameistritiitel… ja mida see tegelikult nõuab.

Pane vöö kinni – see ei ole lihtsalt lohejutt. See on maailmataseme kiirus, jää ja otsused sekunditega. ❄️🔥

Tänase episoodi külaline on Kalev Allikveer — mees, kelle kohta võib öelda, et kui Eesti tuulesport oleks perekond, siis Kalev oleks see vanaisa, kellel on alati taskus kas (a) tööriist, (b) kuldne nõuanne või (c) lugu, mis algab sõnadega: “Ükskord oli tuult…”

Kalev Allikveer on tuntud kui Eesti talisurfi teerajaja ja teda on nimetatud ka kolme kordseks maailmameistriks — ehk inimene, kes ei vaidle tuulega, vaid teeb temaga koostööd.Ja kui varustust pole… siis noh, Kalevi puhul on see pigem “okei, ehitame”. Tema lood tehnika katsetamisest ja kelkude maailmast on omaette klassika.

Tänases saates on külas mees, kes ei suuda paigal püsida isegi siis, kui tuult ei ole.

Ta on wakeboarder, lohesurfar, tsiklimees, ettevõtja ja Nowork Surf Clubi volikogu liige. Ehk siis inimene, kes ärkab hommikul, vaatab Windyt ja alles siis otsustab, kas täna töötab, surfab või sõidab tsikliga lihtsalt ära.

Kui enamik inimesi kogub pensionisammast, siis Kaspar kogub ilmselt spordialasid. Ja tundub, et tal on üks väga ohtlik hobi – ta ei oska öelda “ei” uutele adrenaliinialadele.

Täna on meil külas mees, kes on suutnud ühendada kolm asja, mis tavaliselt üksteist väldivad: tuule, ettevõtluse ja Pärnu rannaliiva.

Kui Eestis puhub tuul, siis enamik inimesi paneb kapuutsi pähe. Martin Pihlamägi paneb lohe üles.Ja kui tuult ei puhu… siis ta korraldab festivali, et tuul peaks puhuma.

Martin on lohesurfar, kogukonna ehitaja, ettevõtja, endine käsipallur ja ilmselt üks väheseid inimesi, kes suudab Exceli tabeli ja 25-sõlmelise tuule vahel võrdselt elevil olla.Ta on üks Nordic Kite Festivali vedajatest – üritusest, kus kohtuvad sport, muusika, rannaliiv ja inimesed, kes kontrollivad ilmateadet rohkem kui aktsiaturgu.

Täna räägime lohesurfist, kogukonnast, festivalist ja sellest, miks täiskasvanud inimesed vabatahtlikult tuule käes lohe otsas ringi lendavad.

Täna on meil stuudios mees, kes on veendunud, et tuul pole lihtsalt ilmastikunähtus, vaid elustiil. Kui enamik inimesi vaatab tormipilvi ja mõtleb: “Äkki jääks täna siiski tuppa…”, siis tema pakib juba varustust ja küsib: “Kas keegi teab, kus kõige rohkem puhub?”

Kui enamik inimesi läheb talvel uisutama, siis meie tänane külaline mõtleb: „Miks mitte panna lohe külge ja sõita 100 km/h? Mis võiks valesti minna?“ Ta on mees, kes on tuule ja jääga nii sina peal, et ilmselt küsib ilmateade enne tema luba, kas tohib tormi teha. Kui tema hüppab, siis mitte ainult kõrgemale kui sina köögilaua peale, vaid nii kõrgele, et droonid hakkavad kadedusest nutma. Tere tulemast Lohesurfi Juttudesse – Taho-Jaan Truusi!