Staarile kohaselt lahkub "Naine ajas" poliitikast oma karjääri kõrgpunktis, kus valida tuleb mitte enam reaalsuste, vaid visioonide vahel. Igal võimul on oma pehme kõhualune, mis annab vihjeid soohierarhiate õgvendamiseks ja lubab visandada unistuse tulevikust, kus "naiselik" ja "suurepärane" on sünonüümid.

Idee naisest kui riigikodanikust, kes omab ja kasutab poliitilisi õigusi, tundus isegi Prantsuse revolutsionääride jaoks liiga radikaalne. Veel aastal 1984 jagasid sama arvamust peaaegu pooled Liechtensteini vürstiriigi meessoost alamad. Nende kahe sündmuse vahele jääb Euroopa naiste pikk teekond täisväärtuslikuks kodanikuks saamisel.

Pidupäevakõnede raudvarasse kuuluvad pühalikud väited stiilis "Eesti naine on alati seisnud eesti mehe kõrval". See kõrgelennuline mõttetera ei pruugi olla nii ilmsüütu kui esmapilgul paistab.

Sõda kui poliitilise võimu vägivaldseim väljund puudutab naisi väga mitmekesisel moel. Mitte alati pole nad ainult ohvrid ja kannatajad.

Küsimus, kuidas ühildada professionaalset karjääri, perekondlikke nõudmisi ja isiklikku elu, vaevas valitsevaid kuningannasid samamoodi nagu tänapäeva töötavaid naisi.

Ajaloos on kulunud palju tinti põhjendamaks, miks naine ei saa mingil juhul tõusta riigi etteotsa.

Keskaja kirjameeste jaoks eksisteeris ainult üks naine, kelle autoriteeti ei vaidlustatud – neitsi Maarja, taevakuninganna. Kuid maiste valitsejannade võimu ja trooniõiguse suhtes leiti alati vastuväiteid ja otsiti viise, kuidas "vältida seda looduse värda ja hälvet inimeste seas, milleks on naise käsuõigus ja valitsus".

Enamik poliitilisi ideoloogiaid on sooküsimuse suhtes lootusetult balansist väljas. Mõnikord tehakse sellest suur number täiesti tühja koha pealt. Siis jälle eiratakse seal, kus see vajaks tõsist tähelepanu. Just võimu ja poliitika kontekstis käivad soopimedus ja soopaanika lahutamatult koos nagu siiami kaksikud.

"Naine ajas" siirdub poliitikasse. Uue hooaja esimene saade seab kõva kahtluse alla arusaama, nagu läheks sugu korda vaid magamistoas või manitsuskõnesid pidavatele komblusvalvuritele. Tegelikult läbib soolisus punase niidina kõiki ühiskondlikke suhteid. Eriti silmatorkavalt on see kohal seal, kus aetakse avalikku asja, võideldakse võimu pärast ning tehakse ajalugu ja poliitikat.

Muinasjutu lõppedes saab igaüks õiglase tasu ja asub oma väljateenitud kohale. Tõeliselt õnneliku lõpu huvides on viimane saade tegelaste päralt, kelleta ei saa läbi ei muinasjutu- ega päriselu kangelannad.