Podcasti „Pea võit” värskes episoodis on külas krossisõitja Harri Kullas. Motokross on ala, kus valu, risk ja eksimused käivad iga stardiga kaasas. Saatejuhi Janar Soo vestlus Kullasega ei keskendu sportlikele saavutustele, vaid sellele, kuidas inimene üldse õpib sellises keskkonnas rahulikuks jääma ja otsuseid tegema.

Kullas räägib väga ausalt, kuidas motokross õpetab juba varakult elama teadmisega, et täielikku kontrolli ei ole. Startides peab pea olema selge, sest kahtlus, hirm või vale mõte ei jää lihtsalt „tunnete tasandile“, vaid võib rajal kätte maksta. Seetõttu on vaimne pool tema jaoks osa motokrossist.

Saates tuleb jutuks ka see, miks välismaal võistlemine toob endaga kaasa teistsuguse surve kui kodused stardid. Rohkem sõitjaid, rohkem müra, rohkem võrdlust ja teadmine, et iga võimalus on kallis. Kullas kirjeldab, kuidas just seal hakkab päriselt tööle oskus hoida fookust oma tegemistel, mitte sellel, mida teised arvavad või kuidas olukord „välja paistab“.

Eraldi peatub ta Rahvuste krossil. See on sündmus, mida motokrossis peetakse ala olümpiaks. Seal ei sõideta ainult enda eest. Seal on mängus riik, tiim ja ootused, mis võivad olla lisajõuks või -raskuseks. Kullas räägib, miks tema jaoks on see pigem energia kui koorem ja millal peab oskama sellest lahti lasta.

Olulise osa vestlusest moodustab ka spordipsühholoogia. Kullas ei räägi sellest kui trendist, vaid kui oskusest, mis aitab rajal kohal olla. Eriti olukorras, kus panused on suured. See on vestlus riskist, vastutusest ja sellest, kuidas õppida iseennast mitte kõige raskemal hetkel alt vedama.

Podcast „Pea võit“ värskes episoodis on külas spordipsühholoog Snežana Stoljarova. See ei ole vestlus ainult tippsportlastele. See on jutt kõigile, kes on kunagi tundnud võistlusnärvi, läbipõlemist, kahtlust või survet olla parem kui eile.

Stoljarova räägib ausalt, mida spordipsühholoog tegelikult teeb – ja mida ta ei tee. Ta ei anna võlukepiga enesekindlust ega kustuta ärevust. Ta aitab sportlasel õppida oskuseid: kuidas oma mõtteid märgata, kuidas emotsioone reguleerida ja kuidas tulla toime olukordades, kus keha on valmis, aga pea hakkab pidurdama. Trenn ja võistlus on kaks erinevat maailma. Üks on kontrollitud keskkond, teine täis ootusi, publikut ja tagajärgi.

Saates tuleb põhjalikult jutuks ka vaimse toe süsteem suurel sporditasemel. Mis roll on EOK welfare officer’il? Kuidas ennetatakse väärkohtlemist? Mida tähendab „mindzone“ olümpiakülas? Ja miks on tänapäeva sportlase üks suuremaid väljakutseid hoopis sotsiaalmeedia – mitte konkurent rajal, vaid tundmatu kommenteerija ekraani taga.

Podcast „Pea võit“ värskes episoodis on külas spordipsühholoog Snezana Stoljarova. See ei ole vestlus ainult tippsportlastele. See on jutt kõigile, kes on kunagi tundnud võistlusnärvi, läbipõlemist, kahtlust või survet olla parem kui eile.

Stoljarova räägib ausalt, mida spordipsühholoog tegelikult teeb – ja mida ta ei tee. Ta ei anna võlukepiga enesekindlust ega kustuta ärevust. Ta aitab sportlasel õppida oskuseid: kuidas oma mõtteid märgata, kuidas emotsioone reguleerida ja kuidas tulla toime olukordades, kus keha on valmis, aga pea hakkab pidurdama. Trenn ja võistlus on kaks erinevat maailma. Üks on kontrollitud keskkond, teine täis ootusi, publikut ja tagajärgi.

Saates tuleb põhjalikult jutuks ka vaimse toe süsteem suurel sporditasemel. Mis roll on EOK welfare officer’il? Kuidas ennetatakse väärkohtlemist? Mida tähendab „mindzone“ olümpiakülas? Ja miks on tänapäeva sportlase üks suuremaid väljakutseid hoopis sotsiaalmeedia – mitte konkurent rajal, vaid tundmatu kommenteerija ekraani taga.

Oluline osa vestlusest puudutab noorsporti ja lapsevanema rolli. Stoljarova toob välja mõtte, et sport ei tohi lapse jaoks olla ainult medalite projekt. Sport peaks andma oskusi, mis jäävad alles ka siis, kui tipptasemeni ei jõuta: enesedistsipliin, koostöö, pingetaluvus ja oskus kaotusega toime tulla. Kui fookus on ainult tulemusel, kaob rõõm. Kui fookus on arengul, püsib motivatsioon.

Vestluses kõlab ka selge hoiatus: probleem ei ole närv. Probleem on uskumus, et närv on vale. Ärevus ei tähenda nõrkust. See on keha reaktsioon olukorrale, mis loeb. Küsimus on selles, kas sul on tööriistad, et seda energiat enda kasuks pöörata.

See episood aitab mõista, et vaimne pool ei ole kriisiabi. See on osa sportlase tervikust algusest peale. Ja võib-olla kõige olulisem mõte kogu saatest on lihtne: abi küsimine ei ole nõrkus. See on vastutus iseenda arengu eest.

Podcast „Pea võit“ on uue hooajaga taas teie ees! Saatejuht on jätkuvalt endine korvpallur Janar Soo ja tema teise hooaja esimeseks külaliseks on Kristin Lätt. Jutujada Kristiniga algab kohast, mida paljud tippsportlased tunnevad liiga hästi: unistus on selge, töömaht kasvab ja „hambad ristis“ tundub ainuõige viis edasi liikuda. Ainult et tema puhul lõppes esimene sporditee juba 19-aastaselt – tervis ei andnud enam võimalust suusatamises jätkata. See ei olnud lihtsalt vigastus või halb hooaeg, vaid murdepunkt, mis pani noore sportlase täiesti uude olukorda: kui suur eesmärk kaob, siis mis jääb alles?

Saates räägib Lätt ausalt, et tol hetkel oli valusam isegi mitte tervisemure ise, vaid arsti lause, et ta ei pruugi enam kunagi jõuda sellele tasemele, milleks ta enne haigust võimeline oli. Ja mis on selle juures oluline: vaimset tuge ei osatud otsida. Mitte sellepärast, et „poleks vaja“, vaid pigem sellepärast, et seda lihtsalt ei olnud spordikultuuris laual.

Esimese hooaja viimases ja järjekorras 8. “Pea võit” episoodis käis külas Eesti võrkpalliäss Robert Täht.

Täht tuli Võrust ja tõusis kiiresti Eesti võrkpalli esiritta. Ta oli noorelt juba koondise põhimees ja välisklubide sihtmärk. Karjäär viis ta Poola, Itaaliasse, Türki, Brasiiliasse ja mujale – aga iga uue tipu kõrval oli ka uus katsumus.

Selles saates räägime ausalt – kuidas elumuutus Võrust Tallinna mõjutas noort sportlast? Missugused kiusatused Tallinnas ees ootasid ning kuidas tekkis üks Tähe sportlastee piinlikumaid vigastusi.

Podcasti „Pea võit“ uues osas on Janar Soo külaliseks Martin Müürsepp – Eesti läbi aegade edukaim korvpallur, kelle karjäär oli kahtlemata suurepärane, kuid puudu ei jäänud ka korralikest vintsutustest.

See on lugu visadusest, truudusest ja sisemisest leegist, mis ei kustunud isegi siis, kui keha enam ei jaksanud. Kuula, millest on tehtud sportlase mentaliteet ja miks Martin Müürsepa teekond on midagi palju enamat kui lihtsalt karjäär tippspordis.

Podcasti „Pea võit“ värskes episoodis räägib Eesti läbi aegade edukaim jalgpallur Mart Poom ausalt ja detailselt sellest, kuidas tema karjäär kujunes mitte ainult saavutuste, vaid ka pideva võitluse ja taastumise loost. Kui keegi kujutab endale ette, et tippjalgpalluri elu on glamuur ja võidud, siis Poomi loo põhjal näeme, et kogu välise taga on meeletu töö ning võitlus nii vigastuste kui iseendaga.

Saates tuleb juttu sellest, miks ta üldse jalgpalli juurde jäi, kui lapsepõlv möödus Tallinna koolisaalides svammidest õmmeldud kaitsmetega hüpates. Räägime esimesest lõualuu murust päev enne esimesse välisklubisse siirdumist, operatsioonidest, mis lõppesid veremürgistusega, ja taastumistest, mis võtsid kuid – mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Muidugi arutame ka kurikuulsat Iron Maideni mänguolukorda ja seda, mis tunne on treenerile helistada, kui oled just showmängul korraliku vigastuse saanud.

Poom jagab oma nippe sellest, mis teda taastumisperioodidel edasi aitas ja kuidas vigastuste vaimse poolega hakkama saada. Räägime spordipsühholoogigast ning sellest, kuidas ja miks tema juba 16-17 aastaselt spordipsühholoogiga koostööd tegema hakkas.

See episood ei räägi mitte ainult spordist, vaid eneseületusest, vaimsest kasvamisest ja valmisolekust teha kõik, et oma unistuste poole liikuda. Mart Poomi lugu on aus ja paljude jaoks äratundmist pakkuv teekond läbi tagasilöökide, valude ja otsuste, mis vormivad mitte ainult sportlase, vaid ka inimese.

Miks otsustab noor sportlane loobuda hetkel, mil kõik paistab minevat tõusujoones? Hetkel kui ollakse justkui oma ala tulevikulootus, aga aga sellele vaatamata tõmmata kõige keskel pidurit? Seekordses „Pea võit“ podcastis avab oma loo Sten Olmre – korvpallur, kes jõudis tegi noorelt mängu Kalev/Cramos ja säras ka rahvuskoondises, ent otsustas juba 24-aastaselt spordist eemale astuda.

Mis tunne on, kui su keha ütleb üles just siis, kui oled kõige suuremate unistuste täitumise lävel? Kuidas leida motivatsiooni pärast ebaõnnestumist ning mis sunnib sportlast loobuma, kui ta ise veel alla anda ei taha?

Seekordses "Pea võit" podcastis räägib Anti Saarepuu, kelle tee tippsporti sai alguse suusatreenerite perekonnast ja viis ta maailma parimate sekka. Noore sportlasena tõestas ta end juba varakult, saavutades kiirelt häid tulemusi nii juunioride seas kui ka hiljem maailmakarikasarjas ja tiitlivõistlustel. Ometi ei olnud tema teekond sirgjooneline – südameprobleemid, kurnavad treeningud ja lõpuks treenerikarjäär, mis viis ta Seefeldi dopinguskandaali keerisesse, on kõik olnud osa tema loost.

Saarepuu meenutab sportlaskärjääri helgeid hetki ning olukordi, kus tervis, saatus või hoolealused talle korralikult kaikaid kodarasse viskasid. Loomulikult räägitakse ka sellest, kuidas tippsportlase ja treenerina toime tulla pinge, ootuste ja karjääri enneaegse lõpuga.

Lisaks suusatamisele avab ta ka elu pärast sporti – kuidas leida uus eesmärk ja tähendus pärast aastakümnetega juurdunud rutiini kadumist? Kas noored sportlased peaksid täna midagi teisiti tegema? Ning miks võib ka kõige tugevam vaim vajada tuge?

Podcastis "Pea võit" jagab sel korral oma lugu Kaarel Nurmsalu – Eesti üks tuntumaid suusahüppajaid ja kahevõistlejaid, kelle sportlaskarjäär on olnud täis nii säravaid saavutusi kui ka valusaid tagasilööke.

Nurmsalu räägib ausalt, milliste füüsiliste ja vaimsete katsumustega tuli tal rinda pista, kuidas tippspordist kahel korral loobuma pidi ning milliseid äärmuslikke meetodeid nõudis suusahüpetes edukas olemine. Ta avab ka oma võitlust kaalu piiramise, terviseriskide ja psühholoogilise survega, mis tippspordis sageli varju jääb.

Lisaks selgitab Nurmsalu, miks ta spordist lahkudes end "mõttetu jorsina" tundis, kuidas tema elus uue suuna leidis ning mida peaksid noored sportlased tegema, et vältida samu vigu