Mõnikord suhted ei suju mitte kuidagi. Tundub, et lahutus on ainus väljapääs ja toob oodatud rahu. Paraku lõpeb järjest rohkem abielulahutusi kohtuskäimistega, aga rahust on asi kaugel. Lahendusi, mis rahuldaksid kõiki osapooli, ei pruugi tulla ka aastatepikkuse kohtuprotessi tagajärjel.

Suhe mõjub paljudele nii, et seal kaotatakse enesehinnang ja usk enda väärtusesse. Partneri näol pole sugugi alati tegemist sõbraga, nii mõnigi tunnetab oma partnerit kui suurt kontrollijat. Paljudele tundub, et partnerist pole mingit tuge. Suhtes võib tunda end üksikumaltki kui päris üksi elades. Ja harvad pole need lood, kus partner pole üldse lahke ega hooli su vajadustest.

Psühholoog Olle Selliov kirjutas 2020. aasta maikuus Eesti Päevalehele artikli meeste enesetappudest. See on valdkond, millest me erinevatel põhjustel väga kõva häälega ei räägi.

Selle nädala "Peresaade" on seksuaalsest ihast. Kui mõlemad partnerid on rahul sellega, et nende suhtes on seksi vähe või üldse mitte, siis on kõik hästi. Sagedamini juhtub aga nii, et üks partneritest soovib, et seksi oleks suhtes rohkem ja teine tahaks vähem. Mõnikord kohe palju vähem.

Kooliaasta on hooga käima läinud ja mõneski peres on argipäevade õhtud täis võitlust ja pettumust. Laps, kes on muidu tore ja nutikas, ei taha koolitükke teha. Vanemad sunnivad last pikki õhtutunde istuma ja õppima. Suhted lähevad hullemaks ja hinded pole ikka need, mis oodatud. Lõpuks on kõik õnnetud.

Uue hooaja esimene "Peresaade" on häbist. Häbitunne on kõigist tunnetest kõige tumedam ja raskem tunne kanda. Iga normaalne inimene teab seda ängistavat tunnet. Ma ei taha, et teised minust midagi teada saaksid.

Meedia ja reklaamid pommitavad meid igapäevaselt sõnumitega, mis puudutavad elu kõiki aspekte: kuidas me peame välja nägema, kui palju kaaluma, kui tihti seksima, kuidas olla hea lapsevanem, kuidas õige paarisuhe välja näeb, milline on täiuslik naine või mees, kuidas kodu peab välja nägema, kuidas õnnelik olla.

Paljudes pered üle maailma elavad elu, kus üks täiskasvanutest teenib leiba kusagil kaugemal ning ei jõua nädalate ja mõnikord ka kuude kaupa koju. Selline perekond töötab nagu akordion: kokku-lahku-kokku -lahku-kokku …..

Ka Eestis on selliseid peresid palju.

Oleme olnud pikka aega karantiinis ja meie ümber on olnud teadmatust ja hirmu. Paljudel inimestel on vähemalt korra peast läbi käinud mõte "ma lähen hulluks", "ma ei suuda, ei pea vastu". Kas nii see hulluks minemine käibki? Ja mis see "hulluks minemine" tegelikult tähendab?

Emadepäeva ümber räägitakse palju emaduse ilust. Meedia on täis õnnelikult naeratavaid emasid ja lapsi ning naisi ülistatakse kui maiseid jumalikke loojaid, kelle emaka ürgpimeduses areneb ime.