
Sign up to save your podcasts
Or


Kuidas muutub kangekaelne süda ning miks ei piisa üksnes väliselt korrektsest usuelust? Tänases „Piibel Aastaga“ episoodis kohtuvad Jumala arm, meeleparandus, südame ümberlõikamine, Püha Vaimu uuendav vägi ja hädalisi kaitsev õiglus. Moosese sõnad purustavad eneseõiguse: Iisrael ei saa tõotatud maad oma moraalse üleoleku tõttu, vaid Jumala ustavuse ja halastuse läbi. Kuldvasika lugu paljastab rahva truudusetuse, kuid uued käsulauad kuulutavad, et Jumal ei hülga oma tõotust. Kaananiga seotud sõdu käsitletakse Iisraeli päästeloo ainulaadse etapina, mitte kristliku vägivalla õigustusena.
Tänased kirjakohad: Viies Moosese raamat (5. Moosese), peatükk 9; Viies Moosese raamat (5. Moosese), peatükk 10; Luuka evangeelium, peatükk 11; Psalm 76.
Mida tähendab üleskutse lõigata ümber oma süda ja mitte teha enam oma kaela kangeks? Kuidas mõista, et Jumala halastus tuleb enne uut kuulekust? Miks tõotab Jeesus palujatele eelkõige Püha Vaimu, mitte iga soovi täitumist meie ettekujutuse järgi? Kuidas võivad õiged usulised teod varjata uhkust, ahnust, kibedust või halastamatust? Miks mõistab Jumal kohut ning kuidas on Tema kohtumõistmine seotud hädaliste päästmisega? Millist sisemist relva – vabandusi, süü veeretamist või vajadust alati õigus saada – võib Jumal kutsuda meid käest panema?
Luuka evangeelium näitab, et inimene ei saa oma südant puhastada pelga tahtejõuga. Jeesus õpetab palvetama ja kinnitab, et taevane Isa annab Püha Vaimu neile, kes Teda paluvad. Vaim ei hävita inimese vabadust, vaid annab jõu vastata Jumalale „jah“. Seepärast noomib Jeesus varisere, kes puhastavad karika väljast, kuid jätavad sisemuse muutmata. Ta ei kuuluta käske ega usulisi tegusid tähtsusetuks, vaid õpetab, et väline kuulekus peab käima koos õigluse, halastuse ja Jumala armastusega.
Psalm 76 kujutab Jumalat, kes murrab sõjariistad, paljastab kurja ja tõuseb kohut mõistma, et päästa maa hädalised. See puudutab ka nähtamatuid relvi, millega kaitseme oma mainet ega taha tunnistada pattu. Episood kutsub märkama kibedust, andestamata jätmist ja vabandamisest hoidumist. Püha Teresa Avila „Sisemise lossi“ kujund aitab näha hinge paigana, mille keskmesse Jumal inimest kutsub; tõeline sisemine kohtumine Temaga muudab aga alati ka meie armastust, suhteid ja tegusid. Jeesuse õpetatud palve, eriti sõnad „anna meile andeks“, võivad saada ausa enesevaatluse alguseks. Meeleparanduse sakramendis ei pea inimene oma välimust viimistlema, vaid võib patud siiralt tunnistada ja võtta Kristuselt preestri teenimise kaudu vastu tõelise andestuse.
Ava täna Jumalale üks seni suletud südameuks ning lase Tema armul ja Pühal Vaimul ennast uuendada – Piibel Aastaga, päev 76 / 365.
Kas puudus paneb meid Jumalat otsima, kuid küllus teda unustama? Tänases osas kohtuvad Jumala armu mäletamine, alandlikkus, kuulekus ja tegus ligimesearmastus. Mooses hoiatab tõotatud maa lävel seisvat Iisraeli, et majad, viinamäed, kaevud ja täis kõht võivad tekitada petliku mõtte: „Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse.“ Jumala unustamine tähendab siin eluviisi, milles inimene peab ennast kõige hea algallikaks. Psalm 75 vastab samale kiusatusele, kuulutades, et tõeline ülendamine ei tule hooplemisest ning Jumal on õiglane kohtumõistja. Iisraeli valimine ei põhinenud rahva suurusel ega saavutustel, vaid Jumala ustaval armastusel ja lepingul: arm tuli esimesena ning kuulekus oli sellele vastus, mitte viis armastuse väljateenimiseks. Samuti ei tohi Vana Testamendi tõotusi maast ja küllusest muuta õpetuseks, nagu oleks usklikule alati tagatud rikkus, tervis ja raskusteta elu. Jumal kasvatab inimest ka kõrbes, puuduses, ootamises ja katsumustes. Luuka evangeeliumis seob Jeesus Jumala armastamise ligimese armastamisega. Halastaja samaarlase tähendamissõna pöörab küsimuse „Kes on mu ligimene?“ ümber: oluline pole üksnes see, kes väärib abi, vaid kellele olen mina valmis ligimeseks saama. Samaarlane näeb haavatut, astub ligi, puudutab tema haavu ning annab oma aega ja raha. Maarja ja Marta loos selgub omakorda, et tõeline teenimine algab kuulamisest. Maarja istub Jeesuse jalge ees, samal ajal kui Marta head teod ähvardavad muutuda ärevaks askeldamiseks. Püha Benedictuse õpetusega kooskõlas moodustavad kuulamine ja tegutsemine ühe terviku: Jumala sõna kujundab südant ning arm kannab vilja halastavates tegudes.
Tänased kirjakohad: Viies Moosese raamat (5. Moosese), peatükk 6; Viies Moosese raamat (5. Moosese), peatükk 7; Viies Moosese raamat (5. Moosese), peatükk 8; Luuka evangeelium, peatükk 10; Psalm 75.
Mida tähendab Jumala unustamine siis, kui inimene usub endiselt tema olemasolusse? Miks võib edu ja materiaalne küllus muuta südame tänamatuks või enesekindlaks? Kuidas mõista armu ja kuulekuse suhet katoliku usus nii, et head teod ei muutuks pääste väljateenimiseks? Miks ei saa Iisraelile antud tõotustest järeldada, et kristlane peab alati olema rikas, terve ja raskustest vaba? Mida õpetab halastaja samaarlane vaenlaste, võõraste ja kannatavate inimeste märkamise kohta? Kuidas aitavad Maarja ja Marta lugu mõista, et Jumala kuulamine peab eelnema tegutsemisele ning hoidma teenimise äreva askeldamise eest?
Kuula, kuidas Jumala armu mäletamine kasvatab tänulikkust, alandlikkust ja konkreetset halastust — Piibel Aastaga, päev 75 / 365.
Milline hääl kujundab sinu elu kõige rohkem? Tänases „Piibel Aastaga“ osas seovad Jumala kuulamine, kümme käsku, Jeesuse kirgastamine, risti kandmine ja lepingule toetuv palve üheks tervikuks Vana ja Uue Testamendi sõnumi. Mooses kutsub Iisraeli mitte üksnes Jumala sõnu kuulma, vaid neid usaldama ja nende järgi elama. Kümnele käsule eelneb oluline tõde: Jumal vabastas oma rahva Egiptuse orjusest enne, kui õpetas neile, kuidas vabana elada. Seadus ei ole redel Jumala heakskiidu teenimiseks, vaid armastav kaitse kõige eest, mis viib inimese uuesti ebajumalate, vale, varastamise, abielurikkumise ja himustamise orjusse. Luuka evangeeliumis osutab Isa hääl Jeesusele kui äravalitud Pojale, kelles Seadus ja prohvetid täituvad ning kes juhib oma rahva patu ja surma võimusest tõelisse vabadusse.
Tänased kirjakohad: Viies Moosese raamat (5. Moosese), peatükk 4; Viies Moosese raamat (5. Moosese), peatükk 5; Luuka evangeelium, peatükk 9; Psalm 74.
Mida tähendab Piiblis Jumala kuulamine ning miks hõlmab see lisaks teadmistele ka usaldust, kuulekust ja südame muutumist? Miks meenutab Jumal enne kümne käsu andmist, et Ta on Iisraeli juba Egiptuse orjusest vabastanud? Kuidas mõista kümmet käsku mitte päästmise teenimise vahendina, vaid Jumala antud vabaduse kaitsena? Mida tähendab Jeesuse kirgastamine ning miks ilmuvad mäel Tema kõrvale just Mooses ja Eelija? Miks ütleb Isa jüngritele „Teda kuulake!“ ja kuidas näitab see, et Jeesus ei ole lihtsalt üks õpetaja teiste seas, vaid igavene Jumala Poeg, tõeline Jumal ja tõeline inimene? Kuidas võtta oma rist päevast päeva, ilma kannatust otsimata, kuid jäädes ustavaks armastusele, tõele ja andestusele ka siis, kui see maksab midagi?
Episood avab ka Jeesuse teekonna Jeruusalemma kui uue väljarändamise: ristil ja ülestõusmises rajab Kristus tee patu ning surma orjusest vabadusse. Psalm 74 näitab samal ajal, kuidas palvetada siis, kui pühamu on varemeis, olukord tundub lootusetu ja Jumala häält on raske kuulda. Laulik ei toetu üksnes tunnetele ega nähtavatele asjaoludele, vaid meenutab Jumala tegusid ja palub: „Vaata oma lepingule!“ Püha Benedictuse üleskutse kuulata „südame kõrvaga“ aitab küsida, kas meie elu juhivad saavutussurve, enesekesksus ja lootusetus või Kristuse hääl, mis räägib ausalt patust, kuid kutsub alati tagasi armu, ustavuse ja vabaduse juurde.
Kuula Isa kutset, pöördu Kristuse poole ja lase Tema häälel kujundada oma südant ning igapäevaseid valikuid — Piibel Aastaga, päev 74 / 365.
Mis jääb inimesele siis, kui Jumal vastab tema kõige sügavamale ja õiglasena tunduvale soovile „ei“? Tänane osa käsitleb täitumata palveid, Jumala seatud piire, sõnakuulmatuse tagajärgi ning usku, mis püsib ka pettumuse ja kadeduse keskel. Iisraeli teekonnal ilmneb, et tõotatud maa ei tähenda õigust võtta kõike, mida rahvas suudab vallutada. Eesavi, Moabi ja Ammoni maid tuleb austada, samal ajal kui Jumal annab võidu Siihoni ja Oogi üle. Jumal ise määrab, millal edasi minna ja millal peatuda. Seda piiri kogeb valusalt ka Mooses, kes palub luba minna üle Jordani, kuid kuuleb vastuseks: „Küllalt sulle!“ Tema sõnakuulmatusel Meriba vee juures on tõeline tagajärg, ent Jumal ei hülga oma sulast. Mooses saab tõotatud maad näha ning talle antakse ülesanne kinnitada Joosuat, kes viib rahva üle Jordani. Psalm 73 avab sama teemat teisest küljest: laulik kadestab õelaid, kelle elu näib jõukas, muretu ja edukas, ning küsib, kas Jumalale ustav olemine on üldse midagi väärt. Jumala pühas paigas muutub aga tema pilk. Nähtav edu ei ole kogu lugu ning tõeline pärisosa pole maa, rikkus, tervis ega täitunud unistus, vaid Jumal ise, kes hoiab inimesel paremast käest kinni. Piibli tervikpilt kinnitab, et Moosese lugu ei lõpe Jordani idakaldal: hiljem seisab ta muutmismäel koos Jeesusega. Jumala „ei“ ühele palvele ei tähenda lõplikku tagasilükkamist. Püha Risti Johannese õpetus aitab omakorda mõista, kuidas klammerdumine loodud hüvede külge võib südame vangistada. Head annid ei ole halvad, kuid ükski neist ei saa asendada Jumalat. See sõnum puudutab igaüht, kes ootab paranemist, abielu taastumist, last, tööd või uut algust ega ole saanud loodetud vastust.
Tänased kirjakohad: Viies Moosese raamat (5. Moosese), peatükk 2; Viies Moosese raamat (5. Moosese), peatükk 3; Psalm 73.
Mida tähendab, et Jumal annab oma rahvale tõotusi, kuid seab samal ajal selged piirid? Miks ei lubanud Jumal Moosesel minna üle Jordani tõotatud maale? Kuidas mõista Jumala „ei“-vastust nii, et see ei tunduks hülgamisena? Miks kadestas Psalmi 73 autor õelaid ja kuidas Jumala pühasse paika minek tema vaatenurka muutis? Mida tähendab tunnistada, et Jumal on „mu osa igavesti“? Kuidas jääda Jumala juurde siis, kui palvevastus viibib või unistus ei täitu?
Leia keset täitumata igatsusi südame kalju ja pärisosa Jumalas — kuula „Piibel Aastaga“, päev 73 / 365.
Kas raskused tähendavad, et Jumal on meid hüljanud, või võib hirm tõlgendada tema sõnu ja tegusid täiesti valesti? Tänases osas keskendume Jumala sõna kuulamisele, usule ja kuulekusele. Iisraeli rahvas nägi tõotatud maa häid vilju, kuid kartis suuri linnu ja tugevaid vastaseid. Jüngrid kuulsid Jeesuse käsku sõita üle järve, ent torm pani neid tema sõnas kahtlema. Jeesuse tähendamissõna külvajast näitab omakorda, miks sama sõna kannab ühes südames vilja, kuid jääb teises juurteta või lämbub murede, rikkuse ja elulõbude keskel.
Tänased kirjakohad: Neljas Moosese raamat (4. Moosese), peatükk 36; Viies Moosese raamat (5. Moosese), peatükk 1; Luuka evangeelium, peatükk 8; Psalm 72.
Mida tähendab Selofhadi tütarde pärisosa puudutav korraldus? Neljanda Moosese raamatu lõpp õpetab, et tõotatud maa oli korraga Jumala isiklik kingitus ja kogu suguharu vastutus. Tütarde valikuvabadus säilis, kuid pärandit tuli hoida ka tulevastele põlvkondadele. Jumala ande ei võeta vastu üksnes enda tarbeks, vaid neid hoitakse ustavalt teiste hüvanguks.
Miks ütles Iisrael, et Issand vihkab neid, kuigi Jumal oli neid juhtinud ja kandnud nagu isa oma poega? Viienda Moosese raamatu tagasivaade paljastab hirmu moonutava jõu. Rahvas lasi nähtavatel takistustel muuta Jumala tõotuse ebausaldusväärseks. Kui Jumal käskis minna, keeldusid nad; kui ta keelas minna, tormasid nad omal jõul lahingusse. Nende näide tuletab meelde, et tõeline meeleparandus ei ole ainult kurbus ega õigete sõnade lausumine, vaid tagasipöördumine Jumala tahte ja kuulekuse juurde.
Mida tähendab Jeesuse hoiatus „Pidage siis silmas, kuidas te kuulete“? Külvaja tähendamissõnas on seeme Jumala sõna ja pinnas kuulaja süda. Hea muld ei kuule üksnes hetkeks, vaid hoiab sõna, laseb sellel juurduda ning kannab kannatlikult vilja. Püha Benedictuse õpetus südamega kuulamisest aitab näha, kuidas Piibli sõna saab kujundada meie otsuseid ka siis, kui tunded ja olud muutuvad.
Kuidas mõista jüngrite hirmu tormisel järvel? Torm oli tõeline, kuid see ei tühistanud Jeesuse sõna ega tähendanud tema puudumist. Ka halb diagnoos, purunenud suhe, töökaotus või pikk teadmatus ei tõesta, et Jumal on inimese hüljanud. Küsimus on selles, kas meie elu tõlgendab hirm või Kristuse tõotus.
Miks tervendas Jeesus veritõbise naise ja mida õpetab tema usk? Naise puudutus ei olnud maagiline võte: vägi tuli Kristuselt ning usk võttis vastu tema armu. Samas peatükis vastab terveks saanud mees kuulekalt Jeesuse käsule ja Jairus kuuleb kõige kohutavama uudise keskel sõnu: „Ära karda, usu ainult.“
Millist kuningat kirjeldab Psalm 72? Õiglane kuningas kuuleb vaese appihüüdu, päästab viletsa ja peab nõrga elu kalliks. Kristuse valguses osutab psalm kuningale, kelle meelevald ulatub üle mere, kurjade vaimude, haiguse ja surma, kuid kes peatub siiski ühe kannatava inimese juures. Keegi ei ole tema jaoks liiga tähtsusetu.
Kuula, milline hääl annab Jumala sõnale sinu südames tähenduse, ning õpi hirmu asemel usaldama Kristust — Piibel Aastaga, päev 72 / 365.
Kuhu minna siis, kui tõde sinu kohta teeb haiget või kardad, et teised näevad sinus ainult sinu kõige halvemat tegu? Tänane „Piibel Aastaga” osa räägib pelgupaigast, kus tõde ja halastus kohtuvad. Vaatleme tõotatud maa piire, pelgulinnade tähendust, inimelu pühadust, õiglase kohtu põhimõtteid ning vahet tahtliku kuriteo ja traagilise õnnetuse vahel. Luuka evangeeliumis näeme, kuidas Jeesus kohtleb patuseks peetud naist: ta ei eita naise minevikku, kuid näeb temas ka meeleparandust, usku ja armastust. Psalm 71 õpetab omakorda usaldama Jumalat igas eluetapis ning otsima temas kaitsvat kaljut.
Tänased kirjakohad: Neljas Moosese raamat (4. Moosese), peatükk 34; Neljas Moosese raamat (4. Moosese), peatükk 35; Luuka evangeelium, peatükk 7; Psalm 71.
Mida õpetavad tõotatud maa piirid pärisosa vastuvõtmise ja Jumala antud korra kohta? Kuidas mõista pelgulinnade eesmärki ning nende seost õigluse, tunnistajate, kavatsuse ja pimeda kättemaksu vältimisega? Miks ei ole kristlased kutsutud rakendama muistse Iisraeli karistusõigust ning kuidas aitab Kristuse täielik ilmutus mõista surmanuhtluse küsimust ja iga inimese väärikust? Mida tähendab Jeesuse küsimus variser Siimonale: „Kas sa näed seda naist?” Kuidas on omavahel seotud pattude andeksandmine, usk, meeleparandus, armastus ja rahu? Miks võib inimene minna Jumala juurde ikka ja jälle, nii nooruses, vanaduses, süüdistuste keskel kui ka siis, kui tal pole enda kaitseks enam ilusaid sõnu?
Episood avab ka Jeesuse jumalikku meelevalda patte andeks anda. Patuseks peetud naine ei osta andestust oma pisarate, armastuse ega kalli salviga. Jeesuse tähendamissõnas kustutab võlausaldaja kõigepealt võla ning sellest kingitud halastusest sünnib suur armastus. Naise teod väljendavad südant, mis klammerdub Jumala armu külge, ning Jeesus saadab ta viimaks rahuga teele. Nii saab Kristus ise pelgupaigaks inimesele, kes julgeb tõe valguse kätte tulla.
Samuti käsitleme meeleparanduse sakramenti ehk pihtimist kui konkreetset paika, kus Kristus annab kahetsejale preestri teenimise kaudu patud andeks. Pihtimine ei vabasta inimest vajadusest tehtud kahju võimaluse korral heastada, andeks paluda, võetu tagastada või teo maiseid tagajärgi kanda. Need teod ei osta siiski Jumala armu: andestus on Kristuse kingitus, mis võetakse vastu usus ja meeleparanduses. Jumala juurde tulemiseks ei pea inimene ennast esmalt korda tegema ega oskama kõike õigesti sõnastada.
Julge tulla Kristuse juurde kogu tõega, sest tema halastus võib sind süüst rahusse saata — Piibel Aastaga, päev 71 / 365.
Kas suudame jätkata teekonda koos teistega ka siis, kui oleme ise juba turvalise koha leidnud? Tänases „Piibel Aastaga“ osas räägime ustavusest, antud sõna pidamisest, ühisest vastutusest ja Jumala abist. Ruubeni ja Gaadi suguharud soovivad jääda Jordani idakaldale, sest sealne maa sobib hästi nende karjale ja peredele. Mooses aga küsib, kas nende vennad peavad üksinda võitlema, samal ajal kui nemad naudivad juba rahu. See lugu näitab, et Jumalalt saadud õnnistus ei vabasta meid vastutusest teiste ees. Tõeline ustavus muutub nähtavaks tegudes ning kristlik armastus ei piirdu üksnes enda heaolu otsimisega.
Tänased kirjakohad: Neljas Moosese raamat (4. Moosese), peatükk 32; Neljas Moosese raamat (4. Moosese), peatükk 33; Psalm 70.
Mida tähendab, et ühe inimese või rühma otsus võib mõjutada kogu kogukonna usku ja julgust? Mooses mäletab, kuidas maakuulajate hirm võttis aastakümneid varem Iisraeli rahvalt julguse ning tõi kaasa pika kõrberännaku. Seetõttu ei käsitle ta Ruubeni ja Gaadi ettepanekut üksnes praktilise maajaotuse küsimusena. Ta näeb ohtu, et osa rahvast võib saavutada mugavuse enne teisi ja loobuda ühisest kutsumusest. Suguharud lubavad lõpuks minna koos vendadega üle Jordani ega pöördu koju enne, kui kõik on saanud oma pärisosa. Nende tõotus õpetab, et oma sõna pidamine nõuab vahel loobumist, kannatlikkust ja valmisolekut käia kellegagi pikem tee.
Kuidas mõista Neljanda Moosese raamatu pikka rännakupaikade loetelu? See pole pelgalt kuiv reisipäevik, vaid terve rahva vaimulik mälu. Iga peatus meenutab midagi: vett ja palmipuid, veepuudust ja vastuhakku, Jumala hoolitsust, Aaroni surma ning ühe põlvkonna kadumist. Inimesed muutusid ja põlvkonnad vahetusid, kuid Jumala tõotus püsis. Iisraeli teekond polnud ühe suguharu eraprojekt. Nad lahkusid koos, eksisid koos, kogesid koos halastust ja pidid ka koos edasi minema. Keegi ei saanud õigusega öelda, et tema osa on käes ning ülejäänud peavad ise hakkama saama.
Mida tähendab saadud õnnistusega kaasnev vastutus? Miks ei jää patt ja isekus kunagi ainult ühe inimese siseasjaks? Kuidas toetada neid, kes pole veel oma võitluse või teekonna lõppu jõudnud? Miks on antud lubaduse pidamine vaimuliku ustavuse oluline osa? Kuidas aitab Psalmi 70 palve võidelda hirmu, enesekesksuse ja sooviga poolel teel mugavalt peatuma jääda? Millal vajab keegi meie kõrval seda, et tõuseksime uuesti püsti ja läheksime temaga veel natuke maad?
Psalm 70 annab ühisele teekonnale ausa palve: „Aga mina olen vilets ja vaene: oh Jumal, tõtta mu juurde!“ See pole lootusetu enesehaletsus, vaid tunnistus, et me ei suuda olla ustavad ainult oma jõuga. Vajame Jumalat, kes päästab meid isekusest ja annab jõudu kanda üksteise koormaid. Püha Benedictus õpetas oma „Reeglis“, et vennad peavad kandma üksteise nõrkusi kannatlikult ega tohi otsida ainult endale kasulikku. Sama põhimõte puudutab meie tööd, perekonda, kogudust ja usuelu: Kristus on Päästja, kuid tema armastus ei luba meil elada nii, nagu teiste käekäik meid üldse ei puudutaks.
Kuula ja mõtle, kelle kõrval saad täna ustavalt edasi kõndida — Piibel Aastaga, päev 70 / 365.
Mida teha siis, kui keegi on sind valetanud, reetnud või sügavalt haavanud? Kas kristlik andestus tähendab ülekohtu pisendamist või kutsub Jumal meid otsima õiglust ilma kättemaksu ja vihkamiseta? Tänane episood käsitleb sõnade ja Jumalale antud tõotuste kaalu, truudusetuse tagajärgi, Jumala kohtumõistmist ning Jeesuse käsku armastada oma vaenlasi. Neljanda Moosese raamatu karm sõjakäik Midjani vastu sunnib küsima, kuidas lugeda Vana Testamendi vägivaldseid tekste. Katoliku Kiriku Katekismuse õpetuse järgi tuleb neid mõista ristilöödud ja ülestõusnud Kristuse valguses ning osana ühest päästeloost, mitte üldise loana sõdida, tappa või oma viha Jumala tahteks nimetada. Luuka evangeelium näitab Jumala tahte täiust: õiglus on tõeline, kuid isiklik kättemaks ei kuulu meile. Psalm 69 õpetab viha, valu ja õiglusigatsust Jumala ette tooma, ilma et inimene kuulutaks ennast viimseks kohtumõistjaks. Vaenlase armastamine ei tähenda sooje tundeid ega kurja heaks nimetamist, vaid teisele tõelise hüve, pöördumise ja pääsemise soovimist. Samuti ei nõua andestamine vägivaldsesse olukorda jäämist: kannatanut võib kaitsta, seada turvalisi piire, otsida õiglast abi ja teatada kuriteost. Püha Maximilian Kolbe eeskuju meenutab, et isegi keset äärmuslikku kurjust võib inimene keelduda laskmast vihkamisel oma südant valitseda.
Tänased kirjakohad: Neljas Moosese raamat (4. Moosese), peatükk 30; Neljas Moosese raamat (4. Moosese), peatükk 31; Luuka evangeelium, peatükk 6; Psalm 69.
Mida tähendab, et Jumalale antud tõotus seob inimest ja tema sõnadel on vaimulik kaal? Kuidas mõista Midjani vastu suunatud sõjakäiku ning Vana Testamendi vapustavalt karme käske Kristuse ja kogu päästeloo valguses? Miks ei tohi kristlane muuta isiklikku viha Jumala õiguseks ega kasutada Piibli sõjatekste vägivalla õigustamiseks? Mida tähendab Jeesuse käsk „Armastage oma vaenlasi” olukorras, kus tehtud kahju on tõeline ja õiglane vastutus vajalik? Kuidas palvetada Psalmi 69 karme sõnu, tuua oma viha ausalt Jumala ette ning paluda samal ajal kurja teinud inimese pöördumise eest? Kuidas saavad andestus, turvalised piirid, kannatanu kaitsmine ja õiguse otsimine käia koos nii, et vihkamine ei saaks südame peremeheks?
Õpi kurja tõsiselt võtma, õiglust otsima ja oma südant vihkamise eest hoidma — Piibel Aastaga, päev 69 / 365.
Kelle häält usaldada siis, kui enda kogemus ütleb, et enam pole mõtet proovida? Tänane „Piibel Aastaga“ episood räägib Jumala juhtimisest, Kristuse usaldamisest ja karjase südamest. Mooses saab teada, et tema maine teekond läheneb lõpule, kuid ei klammerdu oma positsiooni külge. Ta palub rahvale uut juhti, et Jumala kogudus ei jääks karjaseta. Jumal valib Joosua, kelles on Vaim, ning teenimisülesanne antakse talle avalikult palve ja käte pealepanemise kaudu. Ohvrite ja pühade korraldus näitab omakorda, kuidas kogu aeg – hommik, õhtu, hingamispäev ja aasta – seatakse Jumala ümber. Vana lepingu ohvrid valmistavad ette Kristuse üht ja täiuslikku ristiohvrit, mis saab armulauas sakramentaalselt kohalolevaks, mitte ei kordu uuesti. Luuka evangeeliumis astub Jeesus pärast viljatut tööööd Siimon Peetruse paati ja käsib sõuda sügavale. Peetrus usaldab Jeesuse sõna rohkem kui oma kogemust ning laseb võrgud taas vette. Imelise kalasaagi järel tunnistab ta oma patusust, kuid Jeesus vastab talle: „Ära karda.“ Kristus ei kutsu valmis pühakuid, vaid patuseid, keda Ta ise muudab. Ta puudutab pidalitõbist, annab halvatule patud andeks, kutsub tölner Leevi ja sööb koos patustega. Arm tuleb esimesena, kuid see arm kutsub alati meeleparandusele ja uuele elule. Jeesuse meelevald patte andeks anda ilmutab, et Ta ei ole pelgalt õpetaja või prohvet, vaid tõeline Jumal ja tõeline inimene. Psalm kinnitab, et Jumal kannab päevast päeva meie koormat. Kristus on karjane, kes läheb oma rahva ees, astub nende paati, puudutab haiget, andestab patud ja kutsub igaüht nimepidi. Tema hool jätkub Kiriku nähtavas teenimises, apostellikus järjepidevuses ja sakramentides, kus tegutseb Kristus ise.
Tänased kirjakohad: Neljas Moosese raamat (4. Moosese), peatükk 27; Neljas Moosese raamat (4. Moosese), peatükk 28; Neljas Moosese raamat (4. Moosese), peatükk 29; Luuka evangeelium, peatükk 5; Psalm 68.
Mida tähendab Joosua ametisse seadmine ning miks on palve ja käte pealepanemine Jumala rahva juhtimisel olulised? Kuidas mõista vana lepingu igapäevaseid ohvreid, pühasid ja nende seost Kristuse ristiohvri ning armulauaga? Miks usaldas Peetrus Jeesuse sõna rohkem kui oma ebaõnnestunud kogemust? Mida näitavad halvatu pattude andeksandmine ja tervendamine Jeesuse jumaliku meelevalla kohta? Kuidas saavad arm, meeleparandus ja patuse inimese muutumine kuuluda lahutamatult kokku? Miks on apostellik järjepidevus, piiskoppide teenimine ja sakramendid Kiriku elus tähtsad?
Kuula ja õpi tundma Kristuse häält, et võiksid ka väsimuse keskel öelda: „Sinu sõna peale lasen ma võrgud vette“ – Piibel Aastaga, päev 68 / 365.
Kas Jumala õnnistuse all elav inimene võib juba järgmisel hetkel Temast taganeda? Baal-Peori lugu näitab, kuidas välise needuse asemel võib suurim oht tulla seestpoolt: väikestest kompromissidest, soovist teistega sobituda ning loodud asjade asetamisest Looja kohale. Moabi naistega alanud söömaajad viivad Iisraeli ebajumalateenistuse, seksuaalse truudusetuse ja lepingu rikkumiseni. Sõna „hooratöö” kirjeldab siin nii inimlikku truudusetust kui ka rahva vaimulikku eemaldumist Jumalast. Episood käsitleb ausalt Jumala viha, nuhtlust ja Piinehase rasket tegu, selgitades, miks ei anna see kirjakoht kristlastele luba usuliseks vägivallaks. Vana Lepingu Iisrael oli ühtaegu lepingurahvas ja poliitiline rahvas, kuid kristlased loevad seda sündmust Jeesuse Kristuse valguses. Kristus kutsub patustajat meeleparandusele, õpetab armastama vaenlasi ning annab ristil iseenda meie pattude eest. Kiriku võitlus patuga toimub vaimulike vahenditega ja usku ei tohi kellelegi jõuga peale sundida. Teine rahvaloendus näitab samal ajal, et Jumala kohtumõistmine on tõeline, kuid Tema tõotus ei ole kadunud. Vana põlvkond on lahkunud, välja arvatud Kaaleb ja Joosua, ent Jordani ääres seisab uus põlvkond, kellele valmistatakse pärisosa. Jumal ei näe anonüümset rahvahulka, vaid tunneb suguvõsasid ja nimesid ning kannab oma tõotust edasi. Psalm 67 avab õnnistuse misjonilise eesmärgi: Jumal on oma rahvale armuline, et Tema tee ja pääste saaksid tuntuks kõigi rahvaste seas. Seetõttu pole õnnistus pelgalt isiklik hüve, vaid kutsumus tunnistada Jumalast. Tänapäeva ebajumalateks võivad saada teiste heakskiit, nauding, raha, edu, töö või vajadus iga hinna eest seltskonda sobituda. Küsimus pole ainult selles, mille ees inimene põlvitab, vaid selles, millele kuulub tema elus viimane sõna.
Tänased kirjakohad: Neljas Moosese raamat (4. Moosese), peatükk 25; Neljas Moosese raamat (4. Moosese), peatükk 26; Psalm 67.
Mida tähendab Baal-Peori loos ebajumalateenistus ja kuidas võivad väikesed kompromissid viia Jumalast taganemiseni? Kuidas mõista Jumala viha kui püha ja õiglast vastuseisu kurjale, mitte kontrollimatut ärritust? Miks ei saa Piinehase tegu kasutada kristliku vägivalla või usu sundimise õigustamiseks? Mida õpetab teine rahvaloendus Jumala kohtumõistmise, ustavuse ja jätkuvate tõotuste kohta? Miks õnnistab Jumal oma rahvast selleks, et Tema pääste saaks tuntuks kõigi rahvaste seas? Kuidas ära tunda tänapäevaseid ebajumalaid ning anda oma südame viimane sõna Jumalale?
Avasta, kuidas Jumala püha õiglus, säilitav ustavus ja kõiki rahvaid puudutav pääste kutsuvad meid truudusele — Piibel Aastaga, päev 67 / 365.
From the publisher's feed