Me oleme nüüdseks juba mõned episoodid teinud, kuid pole endast rääkinud. 

Kes on Mari ja Helēna? Miks just arstiteaduakond, miks just gastroenteroloogia? Mis vahe on Lätil, Eestil ja Suurbritannial? Seda kõike ja natuke veel rohkem kuuleb viimasest episoodist. 

Põletikuline soolehaigus (inglise keeles inflammatory bowel disease, IBD) on krooniline eluaegne haigus, mis haarab soolestiku eri osi ja kulgeb ägenemiste ning nii nimetatud heade perioodidega, mil haigus on kontrolli all. 

Termin IBD hõlmab tegelikult kolme erinevat poletikulist soolehaigust: haavandilist koliiti, Crohni töbe ning mikroskoopilist koliiti. 

IBD täpsed tekkepõhjused on teadmata, kuid ilmselt mängivad rolli keskkonnategurid, toitumine, tubakatoodete ja antibiootikumide tarvitamine, geneetiline eelsoodumus ning immuususteemi reageerimine patsiendi mikrobioomile. 

IBD peamisteks sümptomiteks on kõhulahtisus, verine-limane väljaheide, kõhuvalu, võimalik palavik ja kaalulangus. 

Sümptomite algusest diagnoosini võib minna aastaid ning seetõttu on oluline arsti ja patsiendi koostöö. 

Kõhukinnisus tähendab istesagedust vähem kui 3 korda nädalas, kõva, pabulakujulist väljaheidet ning raskust soolesisu väljutamisel.

Ajutine kõhukinnisus on sage ja mööduv probleem, mis võib olla seotud näiteks stressi, vähese vedelikutarbimise või füüsilise koormusega. Tavaliselt on sedasorti probleem lihtsasti lahendatav. 

Tänases episoodis räägime aga kroonilisest kõhukinnisusest, mis on kestnud kauem kui 6 nädalat. Räägime võimalikest põhjustest, vajalikest analüüsidest ja uuringutest ning ravist.

„Normaalne“ istesagedus sagedus on väga varieeruv, kolmest korrast päevas kolme korrani nädalas.

Kõhulahtisus on sage probleem, mida on kogenud praktiliselt kõik. Lühiaajaline kõhulahtisus ei vaja arsti sekkumist ning möödub tavaliselt iseenesest. Patsient peab lihtsalt hoolitsema piisava vedelikutarbimise eest. 

Kui kõhulahtisus muutub krooniliseks, tuleb pöörduda arstile. 

Krooniliseks loetakse kõhulahtisust, mis on kestnud üle 6 nädala. Sõltuvalt kaebusest võtab arst vajalikud analüüsid ning teinekord võib olla vaja teha uuringuid. Võimalik, et vaja on  välistada aneemia, tsöliaakia, kilpnäärme ületalitlus, teatud pankreasehaigused ning seedetrakti infektsioonid. 

Tänases episoodis räägimegi lühidalt kõhulahtisuse olemusest, põhjustest, diagnostikast ning võimalikust ravist.

Ärritatud soole sündroomi (IBS) tekkepõhjused on suures osas veel teadmata.

Oma roll on mängida varasematel seedetrakti infektsioonidel, stressil, lapseea traumadel ning väärkohtlemisel. Võimalik, et põhjuseks võivad olla muutused seedetrakti mikrobioomis ning toitumises. 

Tänases episoodis räägimegi lähemalt erinevatest teooriatest IBS-i tekke taga.

IBS- laadsete kaebuste tekkel on dieedil väga suur roll, erinevatel andmetel ca 60-80% patsientidest kurdab toitumisega seotud sümptomite üle. Kaebused võivad varieeruda kõhulahtisusest puhituse, gaaside, -valu ning kõhukinnisuseni. 

Mida tähendab lühend FODMAP? Fermenteeruvad (oligo-, di-, monosahhariidid ja (and) polüoolid. 

Lühidalt öeldes on FODMAP-id lühikeseahelalisedsüsivesikud, mille lõhustumise käigus vabanev rohke gaas tekitab sooleseina venituse tõttu kõhuvalu. Lisaks võib olla häiritud vedeliku imendumine peensoole lõpuosast, mille tagajärjel satub rohkelt vedelikku jämesoolde. Seetõttu kaebavad patsiendid sageli kõhulahtisuse üle. 

Tänases episoodis räägime koos IBD õe ja FODMAP dieedi nõustaja Alina Ogorodnikovaga FODMAP dieedist ning selle mõjust IBS-ile.

Tänase episoodi teemaks on ärritatud soole sündroomi (IBS-i) ravi. 

IBS on krooniline sündroom, mida välja ravida võimalik ei ole, kuid me saame edukalt kaebusi leevendada ning kaebustevaba perioodi pikendada. 

Ravi valitakse vastavalt peamisele sümptomile ning võib hõlmata kõike alates lahustuvatest kiudainetest ja neuromodulaatoritest ning lõpetades dieedisoovituste ja psühhoteraapiatega. 

Oluline on meeles pidada, et IBS-i ravi peab olema pikaajaline ja regulaarne.