Teise mätta otsast

Tänapäeval räägime näopuhatusrutiinidest, lõhnastame oma tualettpotte värviliste kuulikestega ja püüame teiseks juuniks pruuniks saada. Ometi oleme ajalooliselt olnud maatööd tegev talurahvas, keda tabas kodukorrastamistuhin alles saja aasta eest. Kas oleme lõpuks piisavalt või liigagi puhtaks saanud?

Mida ütleb keel meie loodustunnetuse kohta? Kuivõrd meid ümbritsev loodus mõjutab meie keelt ja keelekasutust?

Köitev reklaam peab püüdma pilku, äratama huvi ja ideaalis avama inimese rahakotirauad. Ehkki üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, ei saa üle ega ümber ka kirjatähtedest.

Kui kaks või enam inimest kokku saavad, istutakse lauda või juuakse ära tass kohvi. Perekondlikke tähtpäevi ei kujuta ilmselt ühise sööminguta ettegi, ehkki verivorsti asemel võib laual olla hoopis norivorst. Miks me kokku saades alati sööme?

Möödas on ajad, mil portreepildid ja natüürmordid ehtisid vaid jõukate koduseina. Tänapäeval on isiklik pildimasin taskus meist igaühel ja ainuüksi selfisid koguneb kõvaketaste kaupa. Miks me nii palju pilte vajame?

Mis tekitab inimestes igatsust kättesaamatu ja nähtamatu vastu? Miks me otsime tuge teaduselt ning mida periooditi kasvav ja kahenev huvi nähtamatu vastu räägib meie ajastu, ühiskonna, inimeste ja kollektiivse maailmataju kohta?

Saade "Teise mätta otsast" toob ühe mätta otsa bioloogi ja riigikogu liikme Tiit Marani ning teise mätta otsa poliitikukogemusega politoloogi Ott Lumi.

"Eelmise sajandi kahekümnendatel oli Tartus üliõpilasorganisatsioone umbes 60, praegu on neid 20 ringis," ütleb ajaloolane Kaarel Vanamölder.