Ingaga kohtume tegelikult juba kaks nädalat varem. Saame stuudio ees kokku, tutvume põgusalt ning seejärel istume mikrofonide taha ja hakkame rääkima. Vestlus tüürib põnevatel teemadel siia-sinna ning märkamatult möödub poolteist tundi.

Saate salvestamise ajal kõlab kõik mulle kristallselgelt – heli on puhas ja mitte miski ei anna põhjust tehnilises kvaliteedis kahelda. Kui aga pärastpoole saadet kuulama hakkan, selgub ootamatu tõsiasi: meie vestlust Ingaga saadab ei tea kustkohast tekkinud sahin ja särin. Hääled kostuvad justkui kuskilt kaugelt kivi alt. Ühesõnaga asi on täielikult rikutud ja sellisel kujul ma seda avaldada ei saa.

Jube piinlik on, aga helistan Ingale ja selgitan olukorra ära. Tema hakkab seepeale vaid naerma ja ütleb, et ei imesta absoluutselt. Ja on nõus tagasi tulema!