Iga naine on lugu

Täpselt pool elu lauljana laval seisnud Kristi Raias saab augusti 30. Ja ehkki vanusenumbri vahetusega seotud kriisi ta ei tunneta, on ta siiski eneselt vahel küsinud, kas lauljaleib on tema ainus tööalane valik.

“Olen küll mitmeid kordi mõelnud, et nüüd on kõik, rohkem ei viitsi – jätan laulmise, ei kirjuta enam ühtegi lugu ja kaon orbiidilt täiesti ära – jah, neid aegu on olnud. Kuid lõpuks olen ikkagi jõudnud sinnani, et pingutan selleks, et saaksin uuesti keskenduda muusikale. Sest see on tegelikult see, mis mulle rõõmu toob. Aga tihtipeale kogu olmemüra kuidagi ei lase lihtsalt keskenduda,” tõdeb Kristi.

Suvemälestustest rääkides meenutab ta oma lapsepõlvekodu Põlvas, kuhu pandi üles presendist telk. Seda, mida ja kuidas ta seal telgis toimetas, Kristi ei mäletagi, kuid meeles on omaette olemise võlu ja võimalus ajal, mil elati kitsamates oludes.

“Jah, see oli mu pelgupaik kuumadel suvepäevadel,” meenutab naine. Ja tunnistab siis üht olulist muutust endas: “olen vahel kogenud, et täiskasvanuna ei lase ma endal enam niimoodi lõbutseda nagu lapsena. Kuid see laps meis on ju nii oluline osa, teda tuleks vahepeal meelde tuletada, toita ja ellu tuua.”

Seesama telgikujund joonistub Kristi jutu taustale ka siis, kui ta kõneleb läbipõlemisega seonduvatest sümptomitest.

“Mäletan, et iga väike ülesanne, mis mulle juurde tuli, tekitas tohutut paanikat a la ma ei jõua, ei saa valmis. Mu keha võitles nii vastu, isegi kui ülesanne või projekt või mis iganes pakkumine mu lauale tuli, ei olnud teps mitte halb ja, tegelikult ütleme niimoodi, et selge mõistusega saanuksin aru, et on ju tore, kui keegi mulle midagi sellist üldse pakub või võimaldab või et ma kellelegi meelde tulin … kuid tol hetkel tekitas kõik minus pigem vastupidise reaktsioon – ei-ei, ärge kirjutage, ärge helistage, ma ei taha mitte kellestki mitte midagi kuulda. Muutusin tol hetkel kindlasti ka väga palju antisotsiaalsemaks, sest ei suutnud enam lihtsalt suhelda ja mul tekkis tohtu vajadus eraklikkuse järgi. Selleks, et olla lihtsalt enda mõtetega, midagi peas valmis haududa ja mõista, mis jama ma nüüd kokku keerasin … jah, meil kõigil on aeg-ajalt üht telki vaja,” usub naine ja lubab, et otsib sel suvel  telgi kindlasti üles. Kuid seekord teeb ta seda parimate kavatsustega ja ilusamate mälestuste nimel.

Tulevikule mõeldes arutame Kristiga muuhulgas ka pulmade teemal.

“Hiljuti vaatasin YouTube'ist ühte videot, milles tõdeti, et pulmad on läinud ebareaalselt kalliks ja ma arvan, et see on üks peamine põhjus, miks inimesed otsustavad niimoodi lihtsalt kahekesi abielu registreerida. Kuid pulmades olen näinud ise kõrvalt ka seda, kuidas seda imelist päeva korraldades kaob ära algpõhjus ehk see miski, mille pärast seda üritust üldse korraldama hakati, jääb kuidagi tahaplaanile.

Ja mul on vahel jäänud tunne, et me oleme Eestis kuidagi liikumas väga ameerikaliku kultuuri poole, kus pulmad on pigem see koht, kus näidatakse oma stiili ja finantsilist suutlikkust …  mulle see miskipärast ei meeldi. Ma ise tahaks pigem sellist pidu, kus põhirollis on armastus ja selle tähistamine. Ja ma usun, et kui pidu korraldada nii, et armastus ongi kõige olulisem, siis vahet ei ole, kas need kahvlid on kullast, hõbedast või mistahes sulamist. Ja vahet ei ole, kas tantsutab keegi populaarne artist, on laval DJ või lihtsalt käib mingi playlist. Sest pulmapeo muudavad eriliseks ikkagi inimesed ja lihtsuses peitub võlu,” arutleb Kristi.

Ta toob veel ühe näite, mis on talle nii päriselu kui ka  sotsiaalmeediat jälgides silma jäänud – see puudutab naise rolli pulmapeo korraldamisel, kuid ka ühiskonnas laiemalt.

“Mul on erinevate naistega peetud jutuajamistest kõrva jäänud, et naised on kuidagi rahulolematuks muutunud ja võib-olla põhjusega. Sest enam ei taheta kõike enda õlule võtta, ja tegelikult ega ju peagi, sest kooselu peaks olema mõlema soov ja kompromiss. Kuid samas näitavad pulmad minu arust väga hästi ära ka selle, kas ja kuidas kaks inimest suudavad omavahel kokku leppida.

Sellisel ajal nagu me elame praegu, on päris palju jõudemonstratsiooni, samas märkan vahekordade muutumist selles mõttes, et jah, naised ongi iseseisvad ja tahavd enda elu eest vastutada ning nad valivad partneri selliselt, et elu loomine käib üheskoos, mitte naise poolt. Sest enam ei taheta kõiki olmelisi kohustusi üksi enda kanda võtta – ja tegelikult ongi pulmad hea näide sellest,” lausub ta.

Peegelpildist, sõbrannadest ja kuulsast hollandi kunstniku maalist räägime Kristi Raiasega samuti. Ning arutleme ka, milline naine on soulilauljatar Rita Ray ja millepoolest ta oma kehastajast erineb. Head kuulamist!

Liis-Katrini elus ja peres on armastust alati olnud väga palju. Isegi kui kõrvalt vaadates on pilt hoopis nukram tundunud. „Olen isegi mõelnud, et kui seda armastust mahub ühte perre, ühte majja ja ühtede inimeste vahele nii palju, siis see saab muutuda ju ainult suuremaks. Armastust tuleb nii justkui juurde,“ arutleb naine pöördelistele eluhetkedele tagasi mõeldes.

ATH diagnoosist, kõigist tema kolmest lapsest, iseseisvumisest ja narkootikumidest tuleb ses intervjuus juttu. Kuid ka tingimusteta armastusest, mida õpetas Liis-Katrinile pere vanim poeg Albert, kes viieaastasena vähki suri. „Kui sa sellise asja juba oled üle elanud, siis tunduvad igasugune maise maailma jonn, võitlus, kaklus ja nõudmised ebaaus ja justkui Alberti pärandi solvamine,“ kirjeldab kolme lapse ema.

Albert, muide, oli osaline ka vanemate pulmapeol. Mis aga sai Alberti vanemate abielule saatuslikuks? Ja millist igatsust Liis-Katrin ise alles täiskasvanuna esmakordselt koges või kuidas kasvatakse perena kokku, sellest räägime.

See on ühe perekonna ja ühe suure armastuse väga isiklik lugu. Kuidas aga üks abielu üldse lõpeb? Ja miks või millal peab avalikkus neid lugusid teadma? Ja kuidas seda siis teha tuleb ning kas avalikustamise kuupäevadel on tähtsust? „Helistasin Märdile ja ütlesin, et kui me nüüd kohe mitte midagi, mitte kellelegi ei ütle, siis oleme kohe varsti rämedate sosinate tõttu väga suures meediajamas, kus emb-kumb tehakse petjaks, kuid see ei ole tõsi. Ja et seda [valet] ei taha ma ei talle ega endale ega tegelikult ka lastele,“ lausub naine, kes usladab senisest veelgi enam elu ja elab veelgi rohkem päriselt oma elu.

Eesti Naise taskuhääling „Iga naine on lugu“ avaldab uue osa igal esmaspäeval. Saatejuht on Piret Kooli.

Kuula täispikka saadet Eesti Naise veebist või Delfi Taskust.

Seekord on taskuhäälingu „Iga naine on lugu“ stuudios Evelin Samuel-Randvere, kes peab väga lugu sünnipäevadest ja sätitud kodust. Ta armastab ilu ja loob seda ka ise igal moel maailma juurde. Just nüüd on tal käsil isiklik juubeliaasta. Nii tormab ta vaibumatu kirega mitmes valdkonnas, veebruaris jõuab kuulajani tema uhiuus heliplaat.

Kuid mis toob Evelinile täna päriselt leiva lauale, miks purunevad taldrikud ja kuidas hoiab ta oma õnnetunnet, sellest räägime. Kastidesse surutud elust, andekusest ja avalikkusele loodud kuvandist teeme samuti juttu. „On öeldud, et õnn on valiku küsimus. See ei ole nii alati, kuid see on sageli nii,“ tõdeb naine märgilist aastat kokku võtvas intervjuus.

Eesti Naise taskuhääling „Iga naine on lugu“ avaldab uue osa igal esmaspäeval. Saatejuht on Piret Kooli.

Kuula täispikka saadet Eesti Naise veebist või Delfi Taskust.

Seekord on taskuhäälingu „Iga naine on lugu“ stuudios selle sarja teine meessoost külaline – Kenneth Bärlin, ja ehkki ta on nägupidi ehk meile võõras, oleme me kõik näinud tema töid. Võtame või Eurovisiooni laval seisnud Viis Miinuse või teleekraanil särava Taukari. Kuid tema käejälg on näha ka filmikostüümides, sõudel ja reklaamides. Ta riietab nad kõik just neile sobival või konteksti kuuluval moel.

Kenneth on stiili ja ilu loonud meie silmale juba oma paarkümmend aastat ja tema oskus on pidevalt esil ka näiteks ajakirjas Eesti Naine. Mehena näeb ta naist kui lõuendit, tuues rõivaste kaudu välja just selle inimese parimad pooled. Kuid mitte ainult – ta näeb ka naiste hirme ja tabusid ning puutub kokku üüratu ebakindlusega.

„Seda on tõesti väga palju ja isegi nende puhul, kellest seda vaat et oodatagi ei oska. Ikka on keegi, kes tunneb, et tal on käed valesti otsas või jalad ei ole nii, kes on keskelt kõhna, kes on keskelt laiem. Vahel on tunne, et olen poole kohaga psühholoog,“ naerab Kenneth. Ent tunnistab, et see kõik teda tegelikult üldse ei häiri ja et pigem võtab ta kõike kuuldut humoorika hasardiga a la mis järgmiseks.

Uus osa vestlussarjast „Iga naine on lugu“ keskendub seekord ilule, stiilile ja puhtusele. Me räägime ka sellest kuidas riietuvad prantsuse ja ameerika naised. Ning sellest, mille järgi tunneb Kenneth Bärlin välismaalt tulles alati ära Tallinnasse viiva lennu värava. Ebakindlusest ja tabudest stilisti tööst teeme samuti juttu.

Eesti Naise taskuhääling „Iga naine on lugu“ avaldab uue osa igal esmaspäeval. Saatejuht on Piret Kooli.

Kuula täispikka saadet Eesti Naise veebist või Delfi Taskust.

Liis Lemsalu on rääkinud juba palju, kuid sellist intervjuud ei ole ta varem ometigi andnud. Sest nüüdseks on ta olnud täpselt kaks aastat ema, kes elab päriselu pärismaailmas. Ja tema peegelpildist vaatab talle hommikuti otsa korraga kolm naist.

„Lapsesaamine loksutas väga paika mu moraalse kompassi,“ lausub laululooja kindlalt ning tunnistab, et juba mõnda aega näeb ta peeglisse vaadates tüdruku asemel täiskasvanud naist. Ja et just praegu – 33-aastasena – tunneb ta vananemisest rõõmu.

Karjäärivalikutest, öistest hetkedest ja eneseotsingutest teemegi pikemalt juttu. Ja kui vestlusele ühest märksõna otsida, siis on see KODU. Nii päritolupere kui ka omaloodu.

„Jah, ma olen nüüd kodu, väga mitmes mõttes ja nüüd ka passis,“ naerab abielludes liitnime saanud Liis Lemsalu-Kodu.

Kuidas ta aga ennast arendab, millise reegli järgi elab, mida pesumaailmas tegemas käib ja millise maailma tippartisti töövari ta olla tahaks? See kõik saab selle vestluse lõpuks selgeks. Head kuulamist!

Kuula täispikka saadet Eesti Naise veebist või Delfi Taskust.

Ei ole enam uudis, Anni Arro avas taas üle mitme aastat kohviku, mis toob Tallinna kesklinnas lauale gurmaanidele meelepärased maitsed. Kuid uudis võib olla nii mõnelegi hoopis naise nimega seonduv lugu. Sest jah, ühel väga ootamatul põhjusel on tema päritoluperekonnanõukogus käivitunud maine päästmise operatsioon. Eesti Naise vestlussarjas „Iga naine on lugu“ kõneleb Anni seekord ka hoopis uuel moel heast maitsest ja ilu etalonidest. On ju Anni tänu oma sobivale pikkusele maailma moelavadel kõndinud.

Modell sai Annistki läbi juhuse ja ehkki ta lendas verisulis teismelisena Tokyosse, Pariisi ja Londonisse, oli see kõik tema jaoks algusest peale vaid ajutine plaan. „Ma ei võtnud seda rada kunagi kui elukutset või ametit, mida nüüd hakkan tegema. Pigem oli see kõik minu jaoks seiklus, noore inimese võimalus reisida tollel ajal ja sellisel moel. Sest piletid maksti ju kinni, või noh – nii alguses võis tunduda. Tegelikult tuli mul selle kõige eest alati enda tööga tasuda. Sest ajad olid teised, kuid mulle jäi võimalus ringi vaadata,“ kõneleb Anni täna.

Ositi, ja just nimelt teatud kehaosade kaupa, teeb Anni modellitööd vahel tänini. Ja sekkaritest leitud kõrgmoodi kannab ta igapäevaselt ka tänaval. Ent kunstnikeperes ja loovate vanavanemate lapselapsena kasvanuna on ilu tema jaoks alati tähendanud hoopis midagi muud. „Ehkki tüdrukud on kõik väljast väga ilusad, siis ühel hetkel kogu see ilu devalveerb, sest sa saad aru, et ilu ei olegi midagi erilist! Ja sa hakkadki hindama hoopis mingeid muid jooni inimestes. Sest noh, oled küll, mega ilus, aga kui sul ikkagi ajus on tühjus, siis sa oledki üsna tühi. Ja ega tühjusega kaugele ei jõua, ei modellinduses ega maailmas üldse. Sul peab ikkagi ju mingi attitude’i olema. Tippmodellidel on olemas ärivaist ja piisavalt nahaalsust,“ teab naine.

Et Anni kokakunstiõpingud viisid ta aastaid tagasi Itaaliasse, siis räägime ka sealse rahva õpetustest ja sellest, mille poolest on Milano mehed naisele meelde on jäänud. „Ma pole elu sees näinud nii palju selliseid mehi ja jumal eest, see oli minu jaoks täiesti elamus,“ avaldab Anni. Hetk hiljem kirjeldab ta, kui ebakindlaks see linna ta tookord muutis.

Muidugi kõneleme ka Itaalia toidukultuurist ja Anni tööelus kehtivatest soorollidest, sildistamisest, rõivanumbritest ning sellest, kuidas raskete olukordadega toime tulla.

Eesti Naise taskuhääling „Iga naine on lugu“ avaldab uue osa igal esmaspäeval. Saatejuht on Piret Kooli.

Kuula täispikka saadet Eesti Naise veebist või Delfi Taskust.

Saatejuht Piret Kooli seekordne külaline on kutseline koorilaulja, sopran Annika Lõhmus, kes pea veerand sajandit on rikastanud Eesti Filharmoonia Kammerkoori kõlapilti. Lõppevat aastat kirjeldab ta kui üht oma tööelu hullumeelsemat, sest ainuüksi viimaste nädalate jooksul on ta koos oma 25 kolleegiga teinud maakerale ringi peale. Ehkki kohvrit pakkides veeretab ta aeg-ajalt kolleegi loodud neljasõnalist salmikest: „kingad, kleit, noodid, meik“, tuleb naisel teinekord kaasa pakkida ka eneseületamise võime.

Annika töö on sõna otseses mõttes viia üle maailma rõõmu ja hingekosutust neile, kes klassikalise muusika kontserte armastavad külastada. „Äsja mainis abikaasa mu reise kommenteerides, et „kas oleksid kunagi arvanud, et üks tüdruk, väikesest Mõisakülast, kes elas viinapoe peal, leiab ennast ühel hetkel Carnegie Hall’i lavalt ja et tema nimi on kirjas välja müüdud kontsertide afiššidel“ ja et see on miski mille üle on põhjus uhke olla. Ja eks ma natukene olen ka,“ lausub Annika vaikselt.

Kuid et Annika on kirjutanud ka mh ka kaks ajaviiteromaani ja andnud välja isegi ühe luulekogu, siis teeme juttu ka kirjutamisest, sõna mõjust ning naistekatest. Ent kuulaja saab ka teada, mis on see „Pärdi toon“, mida Annika Lõhmus kui Grammy võitjast koorilaulja nüüdseks kasvõi une pealt anda oskab.

Eesti Naise taskuhääling „Iga naine on lugu“ avaldab uue osa igal esmaspäeval. Saatejuht on Piret Kooli.

Kuula täispikka saadet Eesti Naise veebist või Delfi Taskust.

Taskuhäälingus „Iga naine on lugu“ avab laulupeodirigent, koorijuht ja nelja lapse ema Janne Fridolin oma elu kõige sügavamaid kihte – hetkest, mil ta sai teada silmamelanoomi diagnoosist, kuni tänase tänutundeni iga elatud päeva eest. Tema aus ja helge jutuajamine Piret Kooliga näitab, kuidas haigus võib muuta elu, kuid mitte kustutada usku, armastust ega elujõudu.

Piret Kooli seekordne vestlus viib kuulaja valusatele radadele, näidates siiski, et ka sel teel astudes on võimalik naeratada. „Me oleme Janne kulgemist juba aastaid kõrvalt näinud. Mõni on ehk vähiravifondi toetajana ka ise lootust kinkinud. Ent elada tuleb jaksata siiski sel naisel ise,“ nendib Piret ja otsib vestluses vastust küsimusele, millisena näeb Janne maailma nüüd, elades vaid ühe silmaga. „Kibedusest, tingimusteta armastusest ja elujõust teeme Jannega juttu. Kuid räägime ka vaimsest tervisest ja sellest, mida võiks tööandja vähidiagnoosiga alluvalt küsida.“

Eesti Naise taskuhääling „Iga naine on lugu“ avaldab uue osa igal esmaspäeval. Saatejuht on Piret Kooli.

Kuula täispikka saadet Eesti Naise veebist või Delfi Taskust.