Anett Kontaveit on Eesti tenniseajaloo säravaim täht, kes on saavutanud maailma edetabelis teise koha, olles sellega esimene eestlanna, kes on jõudnud nii kõrgele tasemele. Ta on lõpetanud Audentese Spordigümnaasiumi ning õpib Indiana ülikoolis kaugõppes psühholoogiat. Tennisega alustas Anett kuueaastaselt kui tema ema ja treener Ülle Milk suunas ta varakult spordimaailma. Kontaveidi tippsportlase karjäär on jätnud sügava jälje nii Eesti spordilukku kui ka rahvusvahelisele tennisemaastikule.

Anett Kontaveidi sporditeekonnas on mitmeid muljetavaldavaid saavutusi: kokku on võitnud ta kuus WTA turniiri – ta on esimene eestlanna, kes on jõudnud naiste üksikmängus maailma esikümnesse (1. novembril 2021 WTA 8. koht; kõrgeim koht WTA 2., 6. juuni 2022) ning pääsenud WTA aastalõputurniirile (2021). Ta on olnud Eesti tennise esindaja rahuvusvahelises tiimivõistluses Fed Cup, kus on saavutanud kokku 26 võitu. Alates 2015. aastast on ta valitud igal aastal Eesti parimaks naistennisistiks.

Teda on tunnustatud korduvalt aasta noorsportlase ja Eesti parima naistennisisti tiitliga, ta on pälvinud riikliku spordipreemia, Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemia, Valgetähe III klassi teenetemärgi, tema auks on nimetatud roosisort „Anett“. 2023. aastal lõpetas ta tervislikel põhjustel oma profikarjääri, kuid on jätkuvalt aktiivne spordimaailma edendamisel. Tema oskused, sihikindlus ja vaimne tugevus on teinud temast eeskuju nii spordimaailmas kui ka väljaspool seda.

2024. aastal ilmus Eia Uusi kirjutatud raamat „Anett Kontaveit. Võitlejahing“ ning Kaupo Kruusiauk tegi tema karjääri lõpupeatükist dokumentaalfilmi „Anett“. Anett on õnnelikus suhtes ja pisipoja ema ning naudib võimalust kogeda teistlaadi elupeatükki.

Ajakirja Eesti Naine podcastis „Iga naine on lugu“ tuleb Anett Kontaveidiga juttu emaks olemisest ja psühholoogiaõpingutest, heast suhtlemisest ja elumuutustega kohanemisest, sihikindlusest ja saavutustest ning pingetega hakkama saamisest, muidugi ka tennisest ja muust huvitavast.

Annely Peebo on ooperiprimadonna, kes elab ja töötab Viinis, Austrias. Hinnatud metsosopran õppis Tallinna Muusikakeskkoolis koorijuhtimist ja klaverimängu, seejärel Viini Muusika ja Lavakunsti Ülikoolis kammerlaulu ja ooperilaulu. Tema karjäär algas Eesti Filharmoonia Kammerkooris, aga juba 1997. aastal debüteeris ta Viini Riigiooperis „Rigolettos“ ja Rahvusooperis “Hans ja Gretel” etenduses ning kuulus samast aastast Viini Rahvusooperi püsikoosseisu ja seda kuni tänase päevani.

Alates 2005. aastast töötab ta ka vabakutselise lauljana ning on esinenud väga mitmekülgses ja rahvusvaheliselt laias ampluaas, kuhu kuuluvad rollid sellistes klassikalistes tähtteostes nagu „Carmen“, „Così fan tutte“, „Parsifal“, „Nahkhiir“, „Roosidekavaler“ jpt. 2022. aastal pälvis Annely Peebo esimese eestlasest naislauljana Austria presidendilt maineka Kammersängeri tiitli. Lisaks on talle üleantud ordeneid , au sõrmuseid ja teisi märkimisväärseid autasusi nagu Eestimaa Au ja Uhkuse ning Aastanaise tiitlid.

Annely Peebo on laulnud koos selliste maailmanimedega nagu Plácido Domingo, José Carreras, Andrea Bocelli, Jonas Kaufmann, Renato Brusoni, Anna Netrebko jpt ning teinud koostööd mitmete maailmakuulsate dirigentidega nagu Georges Pretre, Neeme Järvi ja Paavo Järvi, Claudio Abbado, Sir Neville Marriner jpt, režissööri Franco Zeffirelli, Giorgio Strehler, Dario Fo ja teistega. Ta on laulnud Paavst Johannes Paulus II ametijuubelil Vatikanis Beethooveni 9. sümfooniat, kontserti kanti üle enam kui 25 riigis. Kümnete miljonite televaatajateni jõudis ta ka 2002. aastal juhtides koos Marko Matverega Eesti korraldatud Eurovisiooni lauluvõistlust. Tänavu ilmus tal koostöös Elisabet Reinsaluga tema edulooraamat „Minu muinaslugu muusikas“.

Annely Peebo räägib mitmeid keeli – eesti, inglise, saksa, vene, soome, Itaalia . Ta on kahe poja ema ja õnnelikus kooselus. Ta on uhke oma juurte ja kodumaa üle ning kannab väärikalt välja Eesti kultuurisaadiku rolli rahvusvahelisel areenil.

Ajakirja Eesti Naine podcastis „Iga naine on lugu“ tuleb Annely Peeboga lisaks muusikale, superstaaridele ja ooperimaailma telgitagustele juttu ka julgelt ustest sisse minemisest ja oma krooni sirgelt peas kandmisest, mõtlemise ümber kujundamisest ja oma südametunnistuse tajumisest, artistiks olemise väljakutsetest ja õpetajaametist, lastest ja armastusest.

Kristiina Ehin on kirjanik ja laulukirjutaja. Ta on Tartu Ülikoolis eesti ja võrdleva rahvaluulele magister ja on kuulub kirjandusrühmitusse Erakkond. Tema sulest on ilmunud kümme luulekogu, näiteks üksikul Mohni saarel kirjutatud „Kaitseala“ ja viimased teosed „Janu on kõikidel üks“ ja „Janu on kõikidel kaks“, ning pool tosinat proosaraamatut, sh romaan „Paleontoloogi päevaraamat“.Viimane romaan „Südametammide taga“ –  autobiograafiline tragikömöödia, mis avab naiselikkuse, elu rollide ja loovuse lahinguvälja argielu ja sümbolismiga põimunud narratiivide kaudu. Tema loomingut on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde ning tema luulekogud Ilmar Lehtpere tõlkes on pälvinud mitmeid rahvusvahelisi kirjanduspreemiaid. Ehin on ka Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. 

Ta on paljude tuntud laulusõnade autor ning alates 2012. aastast vokaalinstrumentaalansamblis Naised Köögis liige. Ta esindas Eestit Londoni 2012. aasta suveolümpiamängude satelliitüritusel Poetry Parnassus. Tema elust on valminud ka dokumentaalfilm „Vetelkõndija“, mille režissöör on Anu Aun.

Kristiina Ehini loomingut on tunnustatud mitmete auhindadega: Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia, Gustav Suitsu luulepreemia, Eesti Vabariigi Presidendi noore kultuuritegelase preemia, stipendium „Ela ja sära“, Virumaa kirjandusauhind, Valgetähe IV teenetemärk, Tartu linnakirjaniku stipendium, A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia ja Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind. 

Tartus elav Kristiina Ehin on kahe lapse ema ja abielus muusikuga Silver Sepp. Tema südameasjaks on Eesti keele ja kultuuri hoidmine ja edasi kandmine ning loodushoid.

Ajakirja Eesti Naine podcastis „Iga naine on lugu“ tuleb Kristiina Ehiniga juttu tema uuest romaanist ja eesti keelest, kultuuriloolistest vestlustest meie vaimsete esivanematega ja raskuse vaimule vastu astumisest, naiseks olemise erinevatest rollidest, hinge nägemisest ja oma armsa päriselu väärtustamisest ning psühhedeelsetest seentest. 

Ene-Liis Semper on tunnustatud kunstnik ja lavastaja, kelle looming ühendab kujutava kunsti ja kaasaegse teatri praktika. Kujutava kunstnikuna, eelkõige video- ja performance’i alal, on ta üks rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti loojaid, kes on osalenud oma töödega prestiižsetel näitustel ja sündmustel, muuhulgas nüüdiskunstifestivalil „Manifesta“ ja Veneetsia biennaalil. 2012. aastal hõlmas tema isikunäitus terve Kumu viienda korruse ning pärast 13-aastast pausi on Ene-Liis tagasi kujutavas kunstis, värske isikunäitusega EKKM-is.

Teatris on Semperi teekond olnud sama silmapaistev. 2004. aastal asutas ta koos Tiit Ojasooga Teater NO99, kus nad olid kunstilised juhid ja lavastajad kuni teatri tegevuse lõpuni 2019. aastal. Teater NO99 osales arvukatel rahvusvahelistel festivalidel, muuhulgas Avignonis, Viini Festwochenil ning Veneetsia Biennaalil, samuti pälvisid nad seni ainsa Eesti teatrina Euroopa Teatri preemia.

Pärast teatri sulgemist on Semper jätkuvalt kõrgelt hinnatud ja oodatud lavastaja rahvusvahelisel areenil, viimane suur lavastus on „Meister ja Margarita“ Riias, Dailes Teatris.

Akadeemilises maailmas on Ene-Liis Semper olnud Tartu Ülikooli vabade kunstide kutsutud professor ning töötab hetkel Eesti Kunstiakadeemia professorina. Tema loomingut on tunnustatud mitmete auhindadega, sealhulgas Eesti Kultuurikapitali kujutava kunsti ja rakenduskunsti aastapreemiad, Kristjan Raua preemia, Hansapanga kunstipreemia, arvukad Eesti Teatriliidu auhinnad, Eesti Vabariigi kultuuripreemia. Talle on omistatud ka Valgetähe V klassi teenetemärk. Ene-Liis Semper on kahe lapse ema, kes hindab vaikust ja loodust, kehalist kogemust ja ehedat elu.

Ajakirja Eesti Naine podcastis „Iga naine on lugu“ tuleb juttu kunstist ja teatrist kui rituaalist, tähendustest ja teadlikkusest, loodusest ja loomisest, arengust läbi ebamugavuse ning päris kogemuste olulisusest, noortest ja maailmast ning paljust muust huvitavast.

Võimatu on selgitada või sõnadesse panna, kuidas kujunes Ita Everist Eesti teatri läbi aegade armastatuim näitlejanna. Või miks oli tema valimine sajandi Eesti naiseks kindel juba enne, kui selleteemaline küsitlus üldse välja kuulutati. Selles, et ta mõlemat tiitlit väärib, ei kahtle ilmselt keegi.

Ita Everi fenomenist räägib ajakirjanik Margit Kilumetsaga ajakirja Eesti Naine peatoimetaja Mari-Liis Helvik.

„On nagu on. Teeme ära ja ei vingu!“ See on Anne Veski elu moto, mis kandnud teda läbi enam kui viiekümne lava-aasta. Palju ilusat ootab aga veel ees, sest Anne teine elutõde kõlab: ära iial ütle iial...

Ingrid Veidenbergiga Anne Veski populaarsusest ja fenomenist räägib ajakirja Eesti Naine peatoimetaja Mari-Liis Helvik.

Õigupoolest peaks Kaja Kallas olema saja aasta Eesti mõjukaimate naiste edetabelis esimesel kohal. Ta on ainus, kes on pidanud kandma vastutavat rolli äärmiselt keerulisel ajal ja juhtima riiki. COVIDi-kriis, vaktsineerimine, kütte- ja elektriarved, sõda, sõjapõgenikud. Ilmselt on Kallas Mart Laari ees kõige raskemate aastate peaminister üldse. Kui teha samasugune küsitlus viie aasta pärast, mil Kallase ametiaeg Euroopa Liidu välispoliitika kõrge esindajana lõpeb – või seda pikendatakse –, platseeruks ta esikohale. Sest objektiivne hinnang nõuabki distantsi.

Ajakirjanik Kärt Anveldiga Kaja Kallase artikli sünniloost räägib ajakirja Eesti Naine peatoimetaja Mari-Liis Helvik.

Järsumäel Virve majas ripub tänini seinal Virve vardakott, nii nagu ta selle sinna käest pani. Vaid mõnel korral on tütretütar Raina Kiviselg võtnud sealt pudenevate lehtedega märkmiku, et mõne laulu sõnu üle vaadata. Siis aga jälle tagasi pannud, endal klomp kurgus.

Raina vanaema pärand on hoomamatult suur. Üks asi on tema laulud, teine jälg, mille jättis oma kordumatu ja särava isiksusega.

Bianca Mikovitšiga Kihnu Virve fenomenist räägib ajakirja Eesti Naine peatoimetaja Mari-Liis Helvik.

Leelo Tunglast mõeldes kipub ta silme ette ilmuma ühel kindlal moel – istudes laua taga, ümbritsetuna hulgast lastest või noortest, ees raamatud, mida ta ette loeb või kuhu autogramme annab.

Kui mõiste armas kirjanik kirjandusmaailmas ametlikult kehtiks, oleks Leelo tiitlile üks peamisi pretendente: just nii mõjub tema leebus, emalikkus ja elutarkus. Kuid muidugi jääks pilt ühekülgseks, kui me ei lisaks teisi värve, mis igapäevasuhtluses pigem varjul. Leelo näiline pehmus jääb kiiresti tagaplaanile, kui ta seisab oma veendumuste ja tõdede eest.

Tiina Kruusiga Leelo Tungla loomingust ja panusest Eesti kirjanduslukku räägib ajakirja Eesti Naine peatoimetaja Mari-Liis Helvik.

Marju Lauristin kui mõjukas mõtleja. Poliitik. Sotsiaalteadlane. Kõik õiged märksõnad, kuid õnnitlema kutsun õpetajat mõned ta „lapsed“ – Eesti ajakirjandusõppes on Lauristin, tudengisuus Marjustin, elav legend.

Sajandi Eesti naisest Marju Lauristinist kõneleb ajakirjanik Liis Auväärt. Intervjueerib ajakirja Eesti Naine peatoimetaja Mari-Liis Helvik.