Aasta lõpu oomenid Ukraina rindel paistavad sünged, sest Venemaa näib olevat vigadest õppinud ning valmistamas ette uut pealetungi. Kas üle 300 päeva väldanud vastupanu puruneb lõpuks ikkagi luhtunud unistusena kildudeks?

Tegelikult oli märksa kergem olla pessimist sõja esimestel päevadel. Kiiev paistis langevat kohe piiramisrõngasse ning Vene väed olid korraks juba Harkivi südames. Ent kaks meest Eestis nägid peagi, et sündimas on midagi kummalist. Suur moolok näib olevat seiskunud.

Sest ajast saadik on kaks sõjavaatlejat, Teet Kalmus ning Igor Taro esitanud oma ülevaateid nii lahingutegevusest rindel kui laiemast sõjaga seonduvast pildist. Ning kui nad algul võis tekkida tunne, et ega nad pole liiga optimistlikud, siis eriti võrreldes lääne meedias ilmunuga, võib praegu päris kindlalt väita: meie poisid olid täpsemad.

Mis siis nüüd? Jah, Ukraina on teinud uskumatult edukaid vastupealetunge, vabatanud Harkivi oblasti ning Hersoni. Kuid armee ülemjuhataja Valeri Zalužnõi ütleb, et Vene mobilisatsioon tegelikult toimib ja juba lähima paari kuu jooksul võib oodata Vene armee täismahus pealevajumist. Niisamuti kõlab lääne meedias kahtlusi, kas isegi sõjalise üleoleku juures läheks korda võtta tagasi 2014-2015 hõivatud piirkondi, kuna põhjaliku ajupesu pälvinud elanikkond võib seal olla Ukraina vägede suhtes õige vaenulik.

Nagu Taro ja Kalmus nendivad, ei tohi teha hinnanguid lähtudes ei soovist edastada optimistlikke ega pessimistlikke sõnumeid. Tuleb olla realist. Ja siis ilmneb hoopis selgem – ja kaugeltki mitte nii sünge pilt.

Saates kuulete?

Kui palju segab hinnangute andmist sõjaudu?

Mis on aasta relv? Kumb jääb peale, kas lääne kvaliteet või Vene kvantiteet?

Kui hirmus kindral on Sergei Surovikin, kes paistab olevat seni Vene vägesid juhtinutest võimekaim?

Ja nagu ikkagi, ülikeeruline küsimus: mis päeval võib kell kuus õhtul minna sõja võidukat lõppu tähistama?