Äsja kuu aega Ukraina sõjas veetnud ERR-i korrespondent ütleb, et kasvanud rahvuspõhine viha pole üleüldine, kuid see on tunnetatav.

„On see hea? Muidugi mitte. Viha on patt. Aga mis venelastel viga on? Neil on oma maa, oma president Putin, kes kaitseb. Me ei lähe ju neile kallale,“ arutleb ta ukrainlase mõttemaailma üle.

Teiselt poolt aga imestab ta Vene poole narratiivide üle.

„Räägitakse, et probleemid on kõik ukrainlaste poolel. Et nemad sooritavad sõjakuritegusid, näiteks tulistades spetsiaalselt omaenda elanikkonda, et seda pildistada ja müüa lääne meediale,“ toob ta näite. „No olgu, kui nad tulistavad nii tublisti enda pihta – selleks kulub ju ikka suuri pomme ja palju moona – kuidas siis jääb neile veel midagi, et tulistada ka venelaste suunas?“

Venemaa enda väljavaateid muutusteks hindab ta aga nigelalt. Ukraina kannatuste mõistmiseni läheb üksjagu aega.

„Üks dialoog sotsiaalmeedias oli väga tabav,“ toob Aleksejev näite. „Keegi kirjutas, et mul on vaja tablette ja mul on vaid kahe nädala varu. Vot mida te tegite, kuigi mina pole kunagi Putini poolt hääletanud! Vastus Ukrainast oli väga konkreetne ja selge: tähendab, teil on jäänud kaks nädalat, et Putinit kukutada.“

Paraku puudub harilikul vene inimesel Aleksejevi kinnitusel isegi mõtteline seos, et tema valikute ning valitseja isiku vahel oleks mingi ühenduslüli.

Saates veel

Kui normaalselt elu ikkagi ajal, kui pommid ei kuku, toimib?

Kas inimesed on juba pommihirmuga harjunud?

Milline on võimalus viga saamise korral ravitud saada?

Miks kohalik õigeusu kirik enam patriarh Kirilli ei õnnista?

Ja kui pettunud nad juba Euroopas on?

Kuula Krister Parise „Erisaadet“ Anton Aleksejeviga siit!