Eesti inimõiguste keskus hakkas sellest nädalast pakkuma tasuta nõustamist andmekaitse vallas. Miks on ühiskonnas selle järgi vajadus?

„See on otseselt inimõigustega seotud valdkond,“ kõneleb keskuse digiõiguste ja andmekaitse valdkonna jurist Mari-Liis Vähi. „Andmed on ikkagi osa meie identiteedist ja privaatsusest.“

Ta toob näitena tööandja, kes võib tunda huvi sinu poliitiliste vaadete vastu ja lähtuvalt sellest näiteks valida, keda koondada. Aga poliitilised eelistused ei tohiks olla üldse tema asi.

Vähi sõnul tuleks oma andmeid kaitsta sisuliselt igaühe eest: „See võib olla sinu uudishimulik naaber, endine elukaaslane, kiuslik klassikaaslane kui ka pahatahtlik häkker, küberkurjategija, kes soovib su krediitkaardiandmeid,“ hoiatab ta võimaluse eest, et abstraktsete bittide ja baitide taga seisavad konkreetsed eurod.

Sel nädalal oli kõigil meelel ka Facebook – mitte üksnes oma kuuetunnise katkestuse pärast, vaid USA senati ees andis tunnistusi ka lokulööja Frances Haugen, kes hoiatas sotsiaalmeedia kahjuliku mõju eest ühiskondadele. Vähi tõstab esile, et ega me nende platvormide puhul pole suutelised isegi kontrollima, kas see, kuidas nad meie andmeid töötlevad, on üldse õiguspärane.

Riike saab vähemalt juhtida läbi kohtute. Nii nagu tegi nüüd riigikohus otsuse, mis keelas sideandmete laussäilitamise. Vähi sõnul tulebki teinekord riiki kunstlikult tekitada, et ta liiga efektiivseks ning seega ohtlikuks ei muutuks.

„Kuigi mugavus ja edulugu on olulised ja edendavad meie elu, peab privaatsuse ning andmete kaitseks olema teinekord ka tehislikult ebamugav,“ sõnas ta.

Saates veel

Meil on näiteks president Toomas Hendrik Ilves korduvalt öelnud, et mis te muretsete valituste nuhkimise pärast, kui ise sotsiaalvõrgustikele kõik ära annate. Kui adekvaatne selline suhtumine on?

Miks peaks olema näiteks näopiltide lekkimise pärast mures inimene, kel midagi varjata pole?

Kas ka Eesti riik tahab teada liiga palju?

Kuulake Krister Parise „Erisaadet“ Mari-Liis vähiga siit!