Just praegu, selle saate ülesmineku ajal, seisavad jälle protestijad nn superministeeriumi ees, protesteerides EKREIKE valitsuse vastu - nii nagu igal neljapäeval.

Ettevõtmise üks peaorganisaatoreid Maris Hellrand ütleb, et kui nemad ka käega löövad, siis olemegi justkui aktsepteerinud, et koalitsiooni kehtestatud normid on justkui ok. Asjad, nagu ERJK likvideerimine, mille peale tulnuks mullu tänavatele vahest 10 000 inimest, on praegu täiesti business as usual.

Aga küsime:

Teil on kirjas: Kuni IKE kestab, seisame igal neljapäeval Valitsuse istungi ajal sõnavabaduse, võrdsete õiguste, avatud ja euroopaliku Eesti eest, loodusest ja inimesest hooliva Eesti eest, vaba Eesti eest. Kodu- ja muu vägivalla vastu. Rassismi, homofoobia, alandamise ja suletuse vastu. Valeliku poliitika vastu.

Natuke paneb pead kratsima – seisate iga nädal, aga palju teid tähele paneb? Milleks see kõik?

Algusaegadel oli videoid, kus näha, et näiteks siseminister üsna ärritus ja käskis teid ära ajada. On’s nad nüüd ära harjunud?

Palju on teil hirmu, et samuti kriitiline opositsioon võib meeleavaldused kaaperdada?

Miks on teie meelest vaja võidelda valitsuse vastu just protestides? Paljudele ei meeldi valitsus, kuid see on demokraatlik valik. Protestima peaks justkui ebademokraatlike püüete vastu või kui kellestki otse üle sõidetakse. Või kuidas?

Eriolukorras keelati miitingud ära. Ometi ju tegelikult Eestis meelt avaldada saab, formaalne teavitus politseisse ja kõik. Kui suurt ohtu eneseväljendusele näete?

Ja kui tulevikus tulevad juba uue koalitsiooni puhul teise leeri inimesed protestima - kuidas suhtuda, kui iga nädal oleksid ministeeriumi ees põlevad tõrvikud ja võllapuu?

Maris Hellrandi küsitleb Krister Paris.