Olen ka ise kirjutanud kunagi artikli, mis väidab, et võimalus kedagi solvata peab olema üldine inimõigus, mis kehtib ka valitsejatele. See tuli vastuseks eriti eelmise koalitsiooni ajal levinud kombele eri ühiskonnakihte solvata ning üleskutsetele seda kuidagi reguleerida. Millest osaliselt on ajendatud praegune vaenukõne keelustamise eelnõu.

Bernard kinnitab üle tuntud maksiimi, et seadusi vastu võttes tuleb alati pidada silmas nende rakendajate halvimaid kavatsusi. Eriti, kui tegemist on nii subjektiivselt tõlgendatava asjaga kui kellegi vaenamine või solvamine.

Aga: tõesti, ka Euroopa inimõiguskohtu lahendid ütlevad, et solvata ei tohi siis, kui selle ainus eesmärk on inimest teotada. Ent argumendid stiilis – „oled igavene tõbras, sest ei mõista lihtsat asja“ on enamasti osa diskussioonist ning seega lubatavad.

Ometi on ka meil Eestis tehtud riigikohtu tasandil otsus, mis seab selle õiguse sügava kahtluse alla. 1996. aastal ilmus Postimehes Enno Tammeri intervjuu Vilja Laanaruga (praegu Toomast), kes nimetas teda „abielulõhkujaks“ ja „rongaemaks“. Ajakirjanik mõisteti kriminaalkorras süüdi. Ning 2001. aastal jäi ta kaotajaks ka Euroopa inimõiguste kohtus.

„Väga problemaatiline on see, et see otsus ju põhimõtteliselt samastab solvamise halvustamisega,“ kirjeldab Bernard. „Aga sellega ta põhimõtteliselt keelab ära kriitika. Loodan, et see lahend jääb ajalukku.“

Vähemalt pole enam solvamine Eestis kriminaalkuritegu, kuid see võib tulla hiilivalt tagasi vaenukõne seadusega. Ning siis sõltub juba palju kohtunikust. Kuidas tema mingit väljendit tõlgendab. Nagu Bernard selgitab, lähevad ka Euroopa inimõiguste kohtus tihti õigusemõistjate hinnangud selgelt lahku.

Saates veel

Kuidas kohtu abil ajakirjaniku suu kinni panna?

Millal võib solvata politseinikku? Aga kohtunikku?

Kuidas me võrdluses muude demokraatiatega silma paistame?

Kuula Krister Parise „Erisaadet“ siit!