Eri riigid, isegi Eesti, soovitavad oma kodanikel Ukrainast lahkuda.

Kui peaks puhkema tõesti sõda, on soovitus igati mõistlik. Kas aga tasub Ameerika luuret usaldada?

EPL välistoimetuse reporter Mari-Liis Truusööt on käinud viimastel nädalatel mitmetel ametlikel ja mitteametlikel briifingutel ning kirjeldas üht sealset kohtumist: „Üks diplomaat ütles mulle väga ilusasti, et mis oleks alternatiiv? Muidugi on küsitavusi, kui mõelda ajaloo, Iraagi peale. Aga kas siis usume seda, mis tuleb Kremlist?“

Eks lähipäevad võivad tuua sündmuste arengus selgust. RusDelfi korrespondent Roman Starapopov, kes äsja sealseid kaevikuid külastas, ütleb aga, et sõduritele teeb muret hoopis muu. Kõigepealt see, et nad on sunnitud täitma Minski kokkuleppeid ja ei tohi põhimõtteliselt vastaspoolelt tulevale tulele vastata. Ja siis ebakindlus tagala suhtes:

„Nad pole üldse rahul president Volodõmõr Zelenskõiga. Kuulsin seda palju ning valjult. Nad lausa ropendavad. Aga muidu nad ootavad. Kui Putin midagi otsustab ja tuleb sõda, siis tuleb.“

Mida aga arvata antud juhul Euroopa heidutusest? Kui saata Ukrainasse Javeline, kas see tähendab veidi ka küünilist arvestust, et üks ukrainlaste poolt puruks lastud Vene tank on üks vähem meie vastu? „See on minu isiklik seisukoht küll,“ sõnab välistoimetuse juhataja Kaarel Kressa. Tema sõnul annab võiks anda aga ukrainlastele kindlustunnet, et erinevalt 2014. aastast suhtlevad lääneriigid nii nendega kui omavahel märksa ühtsemalt.

Saates arutame veel:

Miks meid hirmutab sõda Ukrainas? Kas selle pärast, et ta on meile piisavalt lähedal (sest suuri sõdu kaugemal nagu Iraagis pole me ju väga peljanud)?

Mida teeb selline pingeseisund isegi ilma sõja puhkemiseta Ukraina majandusega? (Vihjeks – Euroopa abi on köömes sealt põgenenud kapitali kõrval).

Kui ühtne on üldse Eesti avalikkus? Ennekõike pidades silmas venekeelset elanikkonda…

Kuulake Krister Parise „Erisaadet“ siit!