„Aga miks ei või vaesusest põgeneda?“ küsis loomaökoloog Kunter Tätte oma essees, mis pälvis Eesti Päevalehe tänavusel arvamuskonkursil peapreemia.

„Kui algas Poola-Valgevene piirikriis, hakkas mul väga kahju nendest pagulastes, kes piirile lõksu jäid,“ kirjeldas ta ajendit just taolise teema valikuks. „Aga poliitika oli kõik suunatud pigem sellele, kuidas tarad võimalikult kiirelt püsti saada.

Tema sõnul on eestlaste arvamus eriti majanduspagulastest olnud juba mõnda aega üsna halb. „Kui vaadata Facebookis reaktsioone, siis kui paaditäis immigrante läheb põhja, on seal valdavalt naerunäod, muude immigrantide uudiste puhul aga kurjad näod. See kõik on nende suhtes nii halb ja ebainimlik. Leidsingi, et keegi võiks kajastada seda teisest vaatenurgast. Äkki oleme ka ise süüdi, et nad kõik tahavad siia tulla.“

Oma eriala tõttu näeb ta lähemalt ja otsesemalt, kuidas inimene eriti jõukas maailmas planeeti hävitab.

„Liikide kadumise kiirus on praegu kümme korda kiirem kui peaks olema n-ö baastase. Praegune väljasuremise kiirus on võrreldav ajalooliste apokalüptiliste perioodidega.“

Saates veel

Et palju oma uurimistööst on Tätte pühendanud lindude käitumisele, uurisin talt: kumb pärib maakera – kas linnud, kelle esivanemad on juba ühe apokalüpsise üle elanud – või suudab inimene siiski kohaneda?

Kas saurused võinuks ehitada üles midagi meie tsivilisatsiooniga sarnast?

Millised eetilised dilemmad tekivad ka teistsuguste „kliimapagulaste“ – šaakalite ning kormoranidega, kes tahavad end tema kodusaarel Vilsandil ja ümbruskonnas sisse seada? Kas üldse tohiks neid seniste põlisasukate kaitseks tõrjuda?

Arvamuskonkurss ise on lõppenud, kuid avaldame laekunud parimaid lugusid veel 9. jaanuarini.

Krister Parise „Erisaadet“ saab aga kuulata siit!