Äsja leidis aset ajalooline kohtumine: esimest korda pärast Valgevene presidendi Aljaksandr Lukašenka „tagasivalimist” ning järgnenud protestilainet kohtus ta oma Moskva „suurema venna” Vladimir Putiniga.

Kohtumise õhustik enne valimisi oli pinev: nagu kirjutas kasvõi oma blogis kriitik Artemi Troitski, olid laual kolm stsenaariumi – hea, halb ja kuri.

Igor Taro, kes hoiab Valgevene sündmusel igapäevaselt silma peal, märgib, et Lukašenka täitis taktikalise eesmärgi: ta näitas Putinile, kes on majas peremees, sellest ka jõhkrus. Ent kas aitab see proteste lämmatada?

Kui võtta ette Ukraina näide, läheb pigem hullemaks. „Selleks, et protsess jõuaks nii kaugele, et inimesed vabaneksid Lukašenka ikkest, tuleb mingit verehinda maksta,” lõpetas Taro. „Küsimus on selles, et kas õudne lõpp või lõputu õudus.”

Saates veel:

Kui palju alandust Putin Lukašenkale kohtumisel välja valas?

Millal hakkab inimeste peal toimima reaalne valu – vallandamised ning ülikoolidest väljaheitmised?

Euroopa Liidule on heidetud ette liiga pehmet suhtumist Lukašenka režiimi, ometi nägime, kuidas lääs sundis Venemaa vana liitlast Serbiat Moskvat hülgama. Kas kulgeb nüüd läbi Minski uus rindejoon?

Millal hakkab mõjuma valgevenelastele televiisorisse jõudnud Vene propaganda?

Ja peamine: kuidas on nii, et võimud ei suuda üle värvida ühtainsat seina??

Kuulake Krister Parise intervjuud Igor Taroga siit!