88 päeva. Vihma, lörtsi, tuult ja viimaks ka päikest. Maris Hellrandi jaoks lõppes 22 kuud kestnud iganeljapäevane piketeerimine ametistlahkuva EKREIKE koalitsiooni vastu.

Viimaks viis aga valitsuse ametist hoopiski mitte kaabude parteis sündinu, vaid Keskerakonna väidetav sulitsemine. Ega tal kahju pole, et ei Eesti parempopulistidel oli viimaks võimalik vaat et puhta nahaga pääseda?

„Ootaks ikka ära, mis saab Kersti Krachti ning Hillar Tederi atkäemaksukaasusest,“ märkis protestikampaania üks juhte. „Väga raske on ette kujutada, et nii lähedane nõunik ministrile ja erakonna juhile tegutseb täiesti enda huvides. Kindlasti pole see eeldus, mille pinnalt maksaks suurettevõtja sadades tuhandetes altkäemaksu.“

Niisamuti ennustab Hellrand, et kriis võib kiirendada EKRE lagunemist omaenese raskuse all.

„Nüüd oli ka läbi mitmete sammude näha, kuidas EKRE väiksest inimesest ei hooli. Mõelgem või haiguspäevade hüvitamisele. Keda see puudutas kõige rohkem? Ikkagi seda inimest, kes teenib vahest Eesti keskmisest palgast oluliselt vähem ja ei saa endale lubada koju jäämist, olgu tal sümptomid või olgu positiivne diagnoos.“

Niisamuti sai turismisektori vaenamisest kahju ennekõike palju madalapalgalisi, kes kõik võiksid olla kaabude potentsiaalsed valijad.

Aga saates veel:

Mida tähendas iganädalane protestidel käimine, oli seal rohkem kohusetunnet või tegutsemisruumi?

Kui erinevad olid vaadetelt sinna kokku tulnud?

Kas tööandjad keelasid ka?

Milline peaks olema praegu parim taktika EKRE reetmisnarratiivi ümberlükkamiseks?

Millise õppetunni võttis endale riik, kes on kasutanud koroonakriisi tema vastu suunatud meeleavalduste piiramiseks?

Kuula Maris Hellrandi vestlust Eesti Päevalehe ajakirjaniku Krister Parisega siit!