Kabul on langenud, kas oleks ehk aeg tunnustada Talibani? Või pigem oodata, kuni ta omaenda raskuse all kokku variseb?

Europarlamendi liige, endine välisminister Sven Mikser märgib, et ehkki Taliban hõivas Kabuli, pole tema kontroll riigi üle kaugeltki nii kindel kui esmapilgul väljapoole paistab. Niisamuti ei usuks ta Talibani sõnumeid, et nood on valmis näitama seekordsel valitsusajal enda inimlikku poolt.

„Mis puutub nende hüpoteetilisse valmisolekusse järgida mingeid inimõigusnorme, siis siin ma olen ülimalt pessimistlik,“ sõnab Mikser, kelle hinnangul arvestab Taliban ülejäänud maailmaga ennekõike selles võtmes, et hoiduda edaspidi provotseerimast USA-d. Ehk ta laseb ameeriklastel ilmselt vabalt enda (ja võib-olla ka teiste lääneriikide kodanikke) evakueerida.

Aga Eesti? Mäletame ju tõlk Omari kaasust, kus viimaks sai pärast aastatepikkust PPA-poolset tagakiusamist õiguse alles kohtust. Võiksime olla ikka rohkem aktiivsed?

Mikser ütleb, et teadmata valitsuse tegelikku tegevust ei saa seda otsesõnu kritiseerida (kohe pärast intervjuu salvestamist tuli teade, et valitsus on siiski valmis võtma vastu 30 afgaani – toim), kuid sõnumiselgus, eriti praeguse välisministri Eva-Maria Liimetsa suust jätab küll soovida.

Kindlasti oleks Eestit aidanud afgaanide vastuvõtmine Mikseri sõnul meie moraalne kohus: „See on küll taoline olukord, kus pole võimalik lõputult oodata, käia läbi kümneid ja kümneid menetlusetappe, et uurida, kas neil on tegelikult õigus oma riigist lahkuda ja varjupaika paluda,“ leiab ta. „Isegi kui see võtab vaid päevi, võib olla juba liiga hilja.“

Saates veel

Aga kas Eesti peaks siis ikkagi tunnustama Talibani võimu? On ju isegi ameeriklased istunud nendega ühe laua taga.

Mis rõõmustab praegu ennekõike Venemaad?

Miks tegelikult pole üldse õige hetk öelda, et demokraatia eksport teistesse maadesse on läbi kukkunud.

Kuula Krister Parise erisaadet Sven Mikseriga siit!