Venemaa kavatsusi Ukrainas me ei tea. Küll võimaldab USA käitumine tal märksa kergemini anda raketilööke ka temaga otseses konfliktis mitteolevate naabrite vastu.

Kaks aastat tagasi, 3. jaanuar 2020. Bagdadi lennuväljale saabub kõrge külaline, Iraani eriüksuste juht Qasem Soleimani. Järgmisel hetkel on tema ja veel üheksa inimest surnud. Saksamaalt välja lennanud Ühendriikide droon hävitas ta raketilöögiga nii põhjalikult, et surnukeha suudeti esialgu tuvastada vaid sõrmuse järgi.

Riigiteadlane Viljar Veebel tuli äsja koos kahe kolleegiga välja teadusliku uurimusega, mis on oma hinnangus hävitav:

„Rahvusvaheline õigus lubab tegelikult ennetavat lööki, kui on olemas kõigile arusaadav oht,“ kirjeldab ta. „Probleem on aga selles, et keegi peale ameeriklaste sellest ohust aru ei saanud.“

Aga nüüd on tekkinud pretsedent, mida võiks südametunnistuse piinadeta kopeerida ka Venemaa. Veebel toob ühe mõttemängu:

„Kui me võtame Eestis kaitseliidu, siis see on ju Venemaa jaoks halvas nimekirjas. Ning eriti Kaitseliidu ülem Riho Ühtegi, kes on lubanud Tallinnasse jõudnud Vene sõdurid ära tappa,“ kirjeldab ta.

„Ja kui nüüd Ühtegi peaks minema kohtuma oma Riiga Läti kolleegiga, võiks see tunduda Venemaale üsna sarnane, et ebameeldiv inimene õhku lasta.“

Saates kuulemegi

Mille poolest erines Soleimani hukkamine näiteks Osama bin Laden tapmisest või miks mitte Venemaa poolt toime pandud salamõrvadest?

Milliseid õppetunde saab siit Venemaa veel võtta?

Venemaa armastab öelda, et on rahvusvahelise õiguse pooldaja. Kuivõrd ongi kirjutatud ja kirjutamata reeglid Moskvale olulised?

Lääneriikide Soleimani tapmisele polnud ühtne. Kuidas pidanuks Eesti enda huve silmas pidades reageerima.

Räägime ka

Kuidas Venemaaga Ukrainas ratsionaalselt pingeid maha võtta, kui nuga juba kõril on?

Kas Eesti huvides võiks tegelikult olla kokkulepe vähendada siin NATO üksusi – kui Venemaa teeks enda poolt siin piirkonnas sama?