Kõigil juhtub. Vigastus, alla võimete tegemine, tagasilöök, pettumus, frustratsioon. Ja siis on vaja taastuda, sageli ka füüsiliselt, ent alati mentaalselt. Ja tuleb välja, et naised ja mehed kipuvad seda tegema erinevalt, lähtuvalt nö eelsoodumustest. Ehk räägime sellest, kuidas mentaalselt tagasilöökidest, ülemäärasest stressist taastuda, eelkõige lähtuvalt soolistest eripäradest.

Veel 19. sajandi lõpus arvati, et toore liha söömine aitab parandada sportlikku sooritust. Ja 1950ndatel usuti, et suitsetamine laiendab hingamisteid. Tänaseks on need ja veel mitmed arusaamad ajaloo hämarusse jäänud. Ent sinna on jäänud või jäämas ka mitmed pealtnäha mõistlikud nähtused nagu ülipikad madala pulsiga tiksumised, keskendumine ainult erialale - jooksjad jooksevad ja ratturid sõidavad vaid rattaga. Asemele on tulnud mitmekülgsus, jõusaal ja muudki. Ehk räägime, kuidas on aja jooksul teaduse arenedes muutunud arusaamad treeningmetoodikatest.

Trennisõltuvus on salakaval nähtus, mis esimese hooga hiilib ligi kui hea tunde tekitaja või kehva tunde leevendaja. Ajas võib aga sellest kasvada tugev sõltuvus, kus inimene vajab emotsioonide reguleerimiseks üha suuremat doosi ehk pikemaid ja/või intensiivsemaid treeninguid. Ja see kõik võib päädida olukorraga, kus treenitakse ennast "auku", minnakse vigastusega võistlema ning tehakse endale mentaalselt ja füüsiliselt haiget. Rääkimata sotsiaalsest isolatsioonist - ma ei taha sinna pulma minna, kuna siis ma ei saa trenni teha!

Trennisõltuvuse risk on jahmatavalt suurel osal harrastussportlastel, eriti kestvusalade harrastajatel. Mis see on, kuidas ära tunda ja kuidas seda kontrolli all hoida - sellest räägime.

"Kuidas ma nii andetu olen?" ja "Miks mina pean nii palju tööd tegema?". Need ja teised küsimused on pea iga harrastussportlase peast läbi käinud. Andekusel on mitmeid parameetreid, geneetilisi, füsioloogilisi ja psühholoogilisi. Rääkimata sellest, et vaja on sobivat keskkonda, kus eeldused saaksid realiseeruda. Anne on nagu laetud püss, pauku teeb keskkond... Räägime andekusest harrastusspordis, mis see on, kuidas välja paistab ja mida selle teadmisega peale hakata. Kuni selleni, et mille eest peaks emale "aitäh" ütlema.

Räägime sellest, miks ja milliseid vitamiine ja mineraalaineid on mõistlik võtta, et harrastussportlase elu oleks veidi kvaliteetsem. Tänapäeva keskkonnas, elutempode ja toitumise kontekstis pole küsimus pole "kas", vaid "milliseid" ja "kui palju" ja "millal". Räägime ka sellest, et ehkki mõnede vitamiinide ja mineraalainete võtmine võiks olla igapäevase rutiini osa, siis rohkem pole alati ka uhkem.

Edu toodab edu ja kaotus toodab kaotust. Kas see ka päriselus tõele vastab? Tuleb välja, et võidu- ja kaotustelained on päriselt ka olemas ja see on peamiselt seotud testosterooni tasemetega meie kehades. Saame samas ka ennast võidulainele programmeerida ning vajadusel kaotusteahelat katkestada, sõnastades õigesti oma ootusi treeningule, võistlusele ning kasutades väikeste võitude püüdmise taktikat.

Märtsis-aprillis spordilaagrites päikese all käimine on harrastajate seas üha enam populaarne. Samas on sellel sportlikus mõttes tugev sisuline mõte ehk siis, kui n.ö tippvormi on vaja jõuda mais-juunis. Eelkõige on spordilaagri eesmärk heade emotsioonide kogumine, nautida keskkonna vahetust ja head seltskonda. Ning miinimum siht on mitte ennast auku treenida. Ehk räägime sellest, kuidas laager sportlikus mõttes üle elada, kuidas endasse häid emotsioone koguda ja siis ehk meeldiva kõrvalnähtusena ka sportlikku vormi parandada.

Räägime kaloritest, grammidest, liitritest. Süsivesikutest, sooladest, rasvadest. Räägime võistluste aegsest toitumisest ja ka sellest, millised on olulised erinevused meeste ja naiste puhul. Ehk selgelt ja konkreetselt - kui palju, millal ja mil moel võistluse ajal toituda ja juua.

Midagi ehitada on raske, millegi ära rikkumine aga oluliselt kergem. Räägime seekord 5 tüüptegevusest, kuidas on harrastusportlasel võimalik oma vorm, areng ja halvemal juhul ka tervis ära rikkuda. Räägime valest intensiivsusest, teiste järgi tegemisest, trennide järele tegemisest, eepilistest pingutustest ja ühele võistlusele/tulemusele keskendumisest. Näited päriselust ja põhjendused teadusest.

Kreatiini on mõistlik lisandina võtta pea kõigil inimestel, eriti aga sportlastel ja eriti 40+ vanuses inimestel. Ehkki suur osa, et mitte öelda enamik toidulisandeid ei anna oodatud efekti, siis kreatiin on üks väheseid, millel on tõestatud mõju kehale, võimekusele taluda koormuse, lükata edasi väsimust, paremini taastuda. Ja veel enam, kreatiin mõjutab aju tööd, antioksüdandina vähendab põletikku ja aitab kaasa kognitiivse võimekuse hoidmisele. Niisiis, kreatiin on imerohi või lihtsalt hädavajalik parema elu abiline?