Jalgrattapalavik

Podcasti "Jalgrattapalavik" septembrikuu teise saate külaliseks on teenekas treener Kaido Laas. Kunagine Dünamo koondise vanemtreener on hilisemalt, vabas Eestis, aidanud hoo sisse puhuda CFC Spordiklubile ja kutsunud ellu Kuusalu Rattaklubi, millega tegutseb seniajani.

Raugematu energiaga mees. Nooruspõlves sõitis võidu legendaarse Aavo Pikkuusiga, Dünamo vanemtreeneriks sai juba 25-aastasena. Perioodil 1977-1985 puutus tihedalt kokku pea kõigi Eesti toonaste tippudega. Medaleid tuli nii, et ei jõudnud arvet pidada. Mõne medali lugu on muidugi uskumatu, tippsportlasi koheldi Nõukogude liidu avarustes nagu viimaseid kaabakaid... saadeti rahumeeli võistlema pommiauku.

Tänapäeva trendidest ei meeldi Laasile lasteaedadesse trügimine. Kohe mitte ei saa aru, miks peab sinna ronima. Ja lisaks pole ta mingi ninnu-nännu mees. Sellega spordis kaugele ei jõua. Noorte treeningprotsess tuleb lihtsalt huvitavaks teha ning paika panna reeglid. Nii tekib vastutuse tunne, mis on treeninggrupi toimimisel väga oluline.

Kaheks saateks on tagasi ka Shimano auhinnamäng. Taaskord läheb loosi uhke auhinnakott ning sinna juurde Lazer kiiver. Head kuulamist ja head kaasa mängimist!

Podcasti "Jalgrattapalavik" septembrikuu teise saate külaliseks on teenekas treener Kaido Laas. Kunagine Dünamo koondise vanemtreener on hilisemalt, vabas Eestis, aidanud hoo sisse puhuda CFC Spordiklubile ja kutsunud ellu Kuusalu Rattaklubi, millega tegutseb seniajani.

Raugematu energiaga mees. Nooruspõlves sõitis võidu legendaarse Aavo Pikkuusiga, Dünamo vanemtreeneriks sai juba 25-aastasena. Perioodil 1977-1985 puutus tihedalt kokku pea kõigi Eesti toonaste tippudega. Medaleid tuli nii, et ei jõudnud arvet pidada. Mõne medali lugu on muidugi uskumatu, tippsportlasi koheldi Nõukogude liidu avarustes nagu viimaseid kaabakaid... saadeti rahumeeli võistlema pommiauku.

Tänapäeva trendidest ei meeldi Laasile lasteaedadesse trügimine. Kohe mitte ei saa aru, miks peab sinna ronima. Ja lisaks pole ta mingi ninnu-nännu mees. Sellega spordis kaugele ei jõua. Noorte treeningprotsess tuleb lihtsalt huvitavaks teha ning paika panna reeglid. Nii tekib vastutuse tunne, mis on treeninggrupi toimimisel väga oluline.

Kaheks saateks on tagasi ka Shimano auhinnamäng. Taaskord läheb loosi uhke auhinnakott ning sinna juurde Lazer kiiver. Head kuulamist ja head kaasa mängimist!

Podcast "Jalgrattapalavik" võõrustab esimest korda kolme külalist korraga. Hispaania Vueltaga seonduvalt on külas Vihtra ja Vändra mehed, vanaisa ja lapselapsed - Erich Perner, Kristen Kivistik ning Gert Kivistik.

Otseloomulikult räägime Rein Taaramäe esimese treeneri, tänasel päeval pensionipõlve pidava Erich Perneriga Vuelta muljetest. Etapivõit, liidrisärk ja kõik muu sinna lisaks. Reedame siseinfot, mida vähesed teavad ja ausalt öeldes, ega peagi teadma. Suurtuuride eel ja ajal võtab Rein seniajani esimesele treenerile kõne, et aru pidada ja emotsioone jagada. Ka sel korral helistas ta võidujärgsel hommikul Pernerile. Huvitav, mida räägiti?

Kui vanaisa on suurema osa elust hinganud rattaspordi rütmis, siis ega lapselapsed pole samuti sellest mööda pääsenud. 27-aastane Kristen kuulus kümmekond aastat tagasi maanteel Eesti juunioride koondisesse. Oli kindel Rahutuuride ja tiitlivõistluste mees. Aga Audentese spordigümnaasiumi lõpetamise järel sai valik tehtud õppimise - Balti filmi ja meediakooli kasuks. Aga sport jäi, lihtsalt teises võtmes. Kristen on Rockstick Production vedajana kõikide suuremate Eesti rattavõistluste LIVE ülekannete taga.

25-aastane Gert on täiskohaga sportlane seniajani. Maailmarändurist sportlane, kes hoiab Eesti lippu kõrgel Kariibi meres asuval Martinique'i saarel. Uurime, mis elu seal elatakse ja kas võidu korral on tavaks ka mõni kummaline rituaal? Gert on mullune Eesti grupisõidu meistrivõistluste pronks ning loodab lähiaastatel arengus arvestatava sammu edasi teha. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Podcast "Jalgrattapalavik" võõrustab esimest korda kolme külalist korraga. Hispaania Vueltaga seonduvalt on külas Vihtra ja Vändra mehed, vanaisa ja lapselapsed - Erich Perner, Kristen Kivistik ning Gert Kivistik.

Otseloomulikult räägime Rein Taaramäe esimese treeneri, tänasel päeval pensionipõlve pidava Erich Perneriga Vuelta muljetest. Etapivõit, liidrisärk ja kõik muu sinna lisaks. Reedame siseinfot, mida vähesed teavad ja ausalt öeldes, ega peagi teadma. Suurtuuride eel ja ajal võtab Rein seniajani esimesele treenerile kõne, et aru pidada ja emotsioone jagada. Ka sel korral helistas ta võidujärgsel hommikul Pernerile. Huvitav, mida räägiti?

Kui vanaisa on suurema osa elust hinganud rattaspordi rütmis, siis ega lapselapsed pole samuti sellest mööda pääsenud. 27-aastane Kristen kuulus kümmekond aastat tagasi maanteel Eesti juunioride koondisesse. Oli kindel Rahutuuride ja tiitlivõistluste mees. Aga Audentese spordigümnaasiumi lõpetamise järel sai valik tehtud õppimise - Balti filmi ja meediakooli kasuks. Aga sport jäi, lihtsalt teises võtmes. Kristen on Rockstick Production vedajana kõikide suuremate Eesti rattavõistluste LIVE ülekannete taga.

25-aastane Gert on täiskohaga sportlane seniajani. Maailmarändurist sportlane, kes hoiab Eesti lippu kõrgel Kariibi meres asuval Martinique'i saarel. Uurime, mis elu seal elatakse ja kas võidu korral on tavaks ka mõni kummaline rituaal? Gert on mullune Eesti grupisõidu meistrivõistluste pronks ning loodab lähiaastatel arengus arvestatava sammu edasi teha. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Jalgrattapalaviku podcastis tuleb sel korral päris palju juttu eksootikast. Külas on 2011. aasta Eesti grupisõidumeister Mart Ojavee, kes aastatel 2010 - 2013 kuulus Aasia profitiimi Champion System.

Tallinnast võrsunud rattamees on võidu sõitnud Indias, Singapuris, Malaisias, Kataris, Hiinas, Taiwanis, Jaapanis, Lõuna-Koreas, Omaanis ja kus kõik veel. Käinud ka velotuuril Siberis, kus auhinnaraha jagati kilekottidega. Treeneritel ja kohtunikel läks tuuri käigus nina iga päevaga üha punasemaks. "Maks võis neil saada päris valusa hoopi," lõõbib Ojavee aastaid hiljem.

Kuigi üldiselt oli rattasõit fun, tekkis karjääri jooksul korduvalt ka lootusetuse tunnet. Eriti Kalev Chocolate Teami algusaastatel. "2004 ja 2005 oli Poola ikka täielik vormel-1. Käisime mööda Poolat "metslastega" võidu sõitmas ja tekkis lootusetuse tunne. Proovisime nii ja naa, aga löögile ei pääsenud kuidagi," kirjeldab Ojavee. Ridade vahelt annab välja lugeda, et kohalikud sõitsid toona nii lubatud kui keelatud kütusega. Eks edasi saab igaüks juba ise mõtteid mõlgutada...

Meenutame ka trekisõidu MK-etappidel käimist, TSIK-i pooleli jätmist, Mäe Rattaklubisse sattumist, kahte maanteesõidu MM-i ja palju muud põnevat. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Jalgrattapalaviku podcastis tuleb sel korral päris palju juttu eksootikast. Külas on 2011. aasta Eesti grupisõidumeister Mart Ojavee, kes aastatel 2010 - 2013 kuulus Aasia profitiimi Champion System.

Tallinnast võrsunud rattamees on võidu sõitnud Indias, Singapuris, Malaisias, Kataris, Hiinas, Taiwanis, Jaapanis, Lõuna-Koreas, Omaanis ja kus kõik veel. Käinud ka velotuuril Siberis, kus auhinnaraha jagati kilekottidega. Treeneritel ja kohtunikel läks tuuri käigus nina iga päevaga üha punasemaks. "Maks võis neil saada päris valusa hoopi," lõõbib Ojavee aastaid hiljem.

Kuigi üldiselt oli rattasõit fun, tekkis karjääri jooksul korduvalt ka lootusetuse tunnet. Eriti Kalev Chocolate Teami algusaastatel. "2004 ja 2005 oli Poola ikka täielik vormel-1. Käisime mööda Poolat "metslastega" võidu sõitmas ja tekkis lootusetuse tunne. Proovisime nii ja naa, aga löögile ei pääsenud kuidagi," kirjeldab Ojavee. Ridade vahelt annab välja lugeda, et kohalikud sõitsid toona nii lubatud kui keelatud kütusega. Eks edasi saab igaüks juba ise mõtteid mõlgutada...

Meenutame ka trekisõidu MK-etappidel käimist, TSIK-i pooleli jätmist, Mäe Rattaklubisse sattumist, kahte maanteesõidu MM-i ja palju muud põnevat. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Seekordses "Jalgrattapalavik" podcastis arutleme, mõtiskleme ja filosofeerima teema üle, mis kerkis huulile seoses Tokyo olümpiamängudega. Nimelt võisteldi Tokyos esimest korda BMX Freestyle'is, mis paneb mõtlema, kas klassikaline jalgrattasport hakkab uutele trendidele tasapisi alla vanduma? Teemat aitab lahata Simpel Sessioni üks asutajatest ja eestvedajatest Risto Kalmre.

Peas keerlevaid küsimusi on päris palju. Kas tõesti televaataja otsustab, milline ala mahub olümpiaprogrammi ja milline mitte? On siis nii, et võitja peab selguma kiirelt ja efektselt, mitte kuus tundi kestva võidusõidu järel? No ei jaksa keegi vaadata. Kas noored enam tahavad tunde ja tunde tuimalt vändata kui puudub lõbu ja vabadus? Oleme me tahes tahtmata liikumas ajajärku, kus peadpööritavad saltod ja hüpped tõmbavad kordades enam publikut ja raha kui kurnatud kehad, mis poolsurnuna mäetippu jõuavad? Mine sa võta kinni.

Räägime ka jalgrattakultuurist tervikuna. Jalgrattasõidust kui elustiilist, erinevatest subkultuuridest. Sotsiaalne trend rattasõbralikkuse poole on Eestis kahtlemata olemas. Vaevalt, et me jõuame sarnasele tasemele Hollandi ja Taaniga, aga sinnapoole püüdlema peab. Ja seda ka tehakse. Mida rohkem sotsiaalne trend süveneb, seda enam kasvab Eesti jalgrattaspordi suutlikus tippspordis ja tiitlivõistlustel pildil olla. Miks mitte ka BMX Freestyle'is. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Seekordses "Jalgrattapalavik" podcastis arutleme, mõtiskleme ja filosofeerima teema üle, mis kerkis huulile seoses Tokyo olümpiamängudega. Nimelt võisteldi Tokyos esimest korda BMX Freestyle'is, mis paneb mõtlema, kas klassikaline jalgrattasport hakkab uutele trendidele tasapisi alla vanduma? Teemat aitab lahata Simpel Sessioni üks asutajatest ja eestvedajatest Risto Kalmre.

Peas keerlevaid küsimusi on päris palju. Kas tõesti televaataja otsustab, milline ala mahub olümpiaprogrammi ja milline mitte? On siis nii, et võitja peab selguma kiirelt ja efektselt, mitte kuus tundi kestva võidusõidu järel? No ei jaksa keegi vaadata. Kas noored enam tahavad tunde ja tunde tuimalt vändata kui puudub lõbu ja vabadus? Oleme me tahes tahtmata liikumas ajajärku, kus peadpööritavad saltod ja hüpped tõmbavad kordades enam publikut ja raha kui kurnatud kehad, mis poolsurnuna mäetippu jõuavad? Mine sa võta kinni.

Räägime ka jalgrattakultuurist tervikuna. Jalgrattasõidust kui elustiilist, erinevatest subkultuuridest. Sotsiaalne trend rattasõbralikkuse poole on Eestis kahtlemata olemas. Vaevalt, et me jõuame sarnasele tasemele Hollandi ja Taaniga, aga sinnapoole püüdlema peab. Ja seda ka tehakse. Mida rohkem sotsiaalne trend süveneb, seda enam kasvab Eesti jalgrattaspordi suutlikus tippspordis ja tiitlivõistlustel pildil olla. Miks mitte ka BMX Freestyle'is. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Podcasti "Jalgrattapalavik" järjekordseks külaliseks on mees, kes oli veel sündimata kui tema isa võistles 1964. aasta Tokyo olümpiamängudel. Urmas Tölp on nimeka kergejõustiklase Rein Tölbi poeg, kes 57-aastat tagasi Tokyos jõudis 800m jooksus poolfinaali.

Aga Urmasest kergejõustiklast ei saanud, sirgus hoopis lootustandev jalgrattur. Nõukogude Liidu noorte meistrivõistluste kahekordne medalivõitja trekisõidus. Kahtlemata kõva sõna, arvestades toonase suurriigi konkurentsi.

Tölp on siiani Eesti rekordiomanik 4 km meeskondlikus jälitussõidus, kus rekordi püstitamisel 1990. aastal olid kaaslasteks Eduard Beljakov, Mark Revjagin ja Veikko Kiisk. Moskvas Krõlatskoje velotrekil sõideti välja aeg 4.24,550.

Tänapäeva maailma kiirematega pole midagi võrrelda, aga toona tundus kõva tase ja oli ka! Meeskondliku jälituse tänane maailmarekord kuulub taanlastele ja on nii kõva kui 3.44,672. Tölp jääb täitsa mõttesse..., et mis raudadega need mehed küll sõitma peavad? Ja nende raudadega tuleb ju veel kohapealt minema saada. Palun, kas menüü saaks üle vaadata?

Aastatel 1991 - 1996 elas ja võistles Tölp Saksamaal. On amatöörina finišispurdis edestanud isegi Erik Zabelit. Meenuvad treki 6-päevasõidud, mis sellisel kujul oleks tänasel päeval mõeldamatud. Mida kõike 25-30 aastat tagasi veel teha võis! Oh, olid ajad... Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Podcasti "Jalgrattapalavik" järjekordseks külaliseks on mees, kes oli veel sündimata kui tema isa võistles 1964. aasta Tokyo olümpiamängudel. Urmas Tölp on nimeka kergejõustiklase Rein Tölbi poeg, kes 57-aastat tagasi Tokyos jõudis 800m jooksus poolfinaali.

Aga Urmasest kergejõustiklast ei saanud, sirgus hoopis lootustandev jalgrattur. Nõukogude Liidu noorte meistrivõistluste kahekordne medalivõitja trekisõidus. Kahtlemata kõva sõna, arvestades toonase suurriigi konkurentsi.

Tölp on siiani Eesti rekordiomanik 4 km meeskondlikus jälitussõidus, kus rekordi püstitamisel 1990. aastal olid kaaslasteks Eduard Beljakov, Mark Revjagin ja Veikko Kiisk. Moskvas Krõlatskoje velotrekil sõideti välja aeg 4.24,550.

Tänapäeva maailma kiirematega pole midagi võrrelda, aga toona tundus kõva tase ja oli ka! Meeskondliku jälituse tänane maailmarekord kuulub taanlastele ja on nii kõva kui 3.44,672. Tölp jääb täitsa mõttesse..., et mis raudadega need mehed küll sõitma peavad? Ja nende raudadega tuleb ju veel kohapealt minema saada. Palun, kas menüü saaks üle vaadata?

Aastatel 1991 - 1996 elas ja võistles Tölp Saksamaal. On amatöörina finišispurdis edestanud isegi Erik Zabelit. Meenuvad treki 6-päevasõidud, mis sellisel kujul oleks tänasel päeval mõeldamatud. Mida kõike 25-30 aastat tagasi veel teha võis! Oh, olid ajad... Vestlust veab Ivar Jurtšenko.