Jalgrattapalavik

Podcast „Jalgrattapalavik“ rõõmustab kuulajaid uue episoodiga. Seekordseks külaliseks on Gleb Karpenko, kes tuli mõne nädala eest Eesti koondisega Balti Keti velotuuri meeskondlikuks võitjaks. Gleb andis töömehena edusse märkimisväärse panuse.

Narvast pärit võidusõitja tänavune hooaeg on pehmelt öeldes olnud üks korralik seiklus. Ta on Hispaanias kuulunud kahe erineva amatöörklubi ridadesse, võistelnud Eesti koondisega Euroopa meistrivõistlustel ja Balti Keti velotuuril ning tiirutanud omal käel Belgias. Mida kõike on viimased kümme kuud pakkunud! Värvikaid lugusid jagub saatesse päris mitu.

Vanust hetkel 20 ja seni eelkõige silma paistnud hea temposõitjana. 2017. aasta juulis võitis eraldistardis Euroopa noorte olümpiapäevadelt pronksmedali, astudes sellega Tanel Kangerti saabastesse, kes suutis sama 2003. aastal. Juuniorina tuli Euroopa meistrivõistlustel eraldistardis viiendaks, medalist jäi lahutama paarkümmend sekundit. Tulnud korra ka Eesti täiskasvanute meistriks, seda 2020. aastal ja ikka eraldistardis.

Teist põlve võidusõitja, isa Sergei Karpenko tuli trekisõidus mitmel korral Eesti meistriks 1980. aastate teises pooles. Räägime, kuidas Gleb rattaspordi juurde jõudis ning millised võiks olla tuleviku perspektiivid. Roosa mannat kusagilt ei paista, pigem on küsimus, kuidas „ellu“ jääda ja rattaspordis jätkata. Head kuulamist!

Jalgrattaspordi võistlushooajale on pidulikult joon alla tõmmatud, auväärt tiitlid ja auhinnad jagatud. Tõmbame kokku ka podcasti „Jalgrattapalavik“ järjekordse aastaringi ning seda koos Eesti jalgratturite liidu presidendiga.

Ärimees Raivo Rand on alaliidu presidendina rattasporti suunanud viimased kuus aastat. Mis on selle ajaga tehtud ja mis teoksil? Praegune juhatus on ametisse kinnitatud 2025. aastani.

Podcast „Jalgrattapalavik“ pakub kuulamiseks jutuajamise Rene Mandriga, kes on värskelt sõlminud 2-aastase lepingu Israel – Premier Tech Pro Cycling meeskonnaga. Mandrist sai tipptasemel profitiimi spordidirektor.

Rääkida on palju ja teemad vägagi intrigeerivad.

Juba tuleval hooajal võib eestlasest teatud võidusõitudel saada Chris Froome'i, Jakob Fuglsangi, Michael Woodsi jt nimekate võidusõitjate otsene ülemus.

Podcasti „Jalgrattapalavik“ oktoobri teise saate külaliseks on Laura Lepasalu. Tänasel päeval kolme lapse ema, kes 2008. aastal sõlmis Prantsusmaa klubiga Team Pro Feminin Les Carroz profilepingu, ent profina sõita ei saanud, sest klubi läks majanduslike raskuste tõttu hingusele. Ikka juhtub.

Podcastis „Jalgrattapalavik“ saab sel korral kuulda tõestisündinud lugu, mis ajab kulme kergitama. 1958. aasta Eesti meistrivõistlustel ühisstardiga sõidus võitis 16-aastane Kalju Koch pronksi. Vähe sellest. Ta sõitis rattaga, millel puudus sadul.

Ei, sadul ei tulnud sõidu ajal ratta küljest ära. Noormees läks juba starti ilma sadulata. Tingituna väikesest kasvust muud võimalust lihtsalt polnud. Raamile kinnitati padi, mis võimaldas õigel kõrgusel pedaale tallata. Ausalt öeldes, ei kujuta ette. Ja nõnda tulla veel medalile... selleks peab olema Kalju Koch.

Jalgrattajuttu räägime sel korral mehega, kellel on profivõite jalaga segada. Konkreetse ajendi Jaan Kirsipuuga kokkusaamiseks andis 23. august, kui Prantsusmaa profitiim Ag2r Citroen jõudis Poitou-Charentes en Nouvelle-Aquintaine velotuuri avaetapil klubi ajaloo 500. võiduni. Uhke ja erakordne tähis!

Podcast „Jalgrattapalavik“ rõõmustab kuulajaid uue episoodiga. Seekordseks külaliseks on Gleb Karpenko, kes mõne nädala eest tuli Eesti koondisega Balti Keti velotuuri meeskondlikuks võitjaks. Gleb andis töömehena edusse märkimisväärse panuse.

Kuidas satub üks eestlane Suurbritannias baseeruva maailma kõige rahakama rattatiimi palgale? Kes kuulab, saab teada. Podcastil „Jalgrattapalavik“ on külas Ineos Grenadiers profitiimi mehaanik Martti Alesmaa.

Vanust vaid 31. Võiks veel vabalt ise sõita, aga sätib hoopis rattaid, maailma ässadele – Tom Pidcock, Filippo Ganna, Dylan van Baarle, Ben Swift jt. Hinnatud ja nõutud.

Pärit Rapla maakonnast, Teenuse külast. Sõprade ja isa eeskujul sai rattapisiku külge ning 2003. aasta sügisel kui Tallinnasse loodi Jaan Kirsipuu rattakool (CFC Spordiklubi) otsustas liituda pealinnas baseeruva klubiga. Nädala sees oli kodukülas, käis koolis ja tegi omal käel trenni ning kõik nädalavahetused Tallinnas. Kõva tahtmine.

2006. aasta sügisel asus Martti õppima ja treenima Audentese gümnaasiumi Otepää filiaali, tegi sporti kuni U23 vanuseklassi lõpuni. Kahel hooajal kuulus Läti tiimi Alpha Baltic – Unitymarathons.com hingekirja. Sellest kõigest räägime.

Kuidas aga hakkas hargnema niidiots, mis viis Eesti mehe Ineos Grenadiers palgale?

2017. aasta suvel tuli ootamatu telefonikõne, mille järel hakkas juhtuma. Üks asi viis teiseni ning kolm aastat hiljem oli Martti unistuste paigas kohal. Küll ta noorena mõtles, et kunagi võiks jõuda tõeliselt suurde meeskonda ja jõudiski, mis sest, et mehaaniku, mitte sõitjana. Ikkagi muinasjutuline lugu.

Mehaanikuid on maailma rikkaima rattatiimi palgal tervelt 13! Seda on rohkem kui Ampler-Tartu2024 kogu tiimi isikkoosseis kokku. Kuidas see suur masinavärk toimib? Kus on tiimi peakorter, kuidas saavad paika tööjaotused jne. Martti on tänavu sattunud mõlemale suurtuurile, Giro d'Italiale ja Tour de France'ile. Mis on suurtuuride juures kõige meeldivam, kas see kui meeskonnal läheb hästi ja laekuvad boonused või midagi muud? Töö on iseenesest ju ropp, ülipikad päevad, vähe unetunde ning pidev rekkades ja saateautodes istumine.

Ja kelle numbreid võib leida Martti telefoniraamatust! Mine kadedusest roheliseks... Head kuulamist!

Podcasti „Jalgrattapalavik“ seekordseks külaliseks on kuuekordne Eesti meister BMX-is Ardo Oks. Rohkem koduseid tiitleid pole ette näidata kellelgi. Kui tartlane jõudnuks ala juurde „õigel ajal“, mitte alles 13-aastaselt, siis mine tea, kuhu tiivad kandnuks.

Üldises plaanis magas Eesti jalgrattasport BMX-i pealetungi maha. Kui lätlased võitsid Maris Štrombergsi näol 2008. aastal Pekingis juba olümpiakulla, siis meil avati aasta hiljem (2009) alles esimene BMX-i rada. Tartus, Tähtveres. Mõned aastad hiljem sattus sinna pooljuhuslikult sõitma meie saate külaline ja armus... Ent vaatamata sellele, et andekust jagus, oli rong tippude vallutamiseks minema kihutanud. „Mis noorena õpitud, see vanemas eas enam kartust ei valmista,“ teab Ardo Oks omast käest. Ta tunnistab, et mingi hetk tulid piirid ette. Kõhklus, kas ikka on võimalik nii suurtel kiirustel kõike kontrollida, hakkas peas vasardama.

Tänaseks on Eestis BMX-i harrastatud 14 aastat. Kuhu me selle ajaga oleme jõudnud? Kui kaugel me oleme suurvõistluste finaalidest ja medalikohtadest, just täiskasvanute konkurentsis? Noored medaleid võidavad, aga kas keegi võiks neist näiteks kuue aasta perspektiivis jõuda olümpiale? Kas kodustest tingimustest nii kõrgete eesmärkide saavutamiseks piisab või on möödapääsmatu leida väljund mõne välisklubi või teise riigi koondise juures? Oks, kes tänasel päeva tegeleb ka noorte treenimisega, oskab hetkeseisu hinnata ja aitab küsimustele vastuseid leida.

Räägime sellest, et nii nagu maantee- või trekisõitjad, laovad ka BMX-i ratturid kevadeti põhja maanteetreeningutega. Umbes ühe minuti pikkust pingutust tuleb võistlusel teha 6-7 korda ja see nõuab kiiruslikku vastupidavust. Sõidutehnika on A ja O. Kuidas stardiseinalt nobedalt minema liikuda, rajal väntamata hoogu koguda ja hüpetel õige nuki peale maanduda – mida kõike tuleb selleks osata? Kuidas tehnikat omandatakse ning kas meil on vajalik know-how tänasel päeval kohapeal olemas? Siinkohal tulevad mängu lätlased, kes on maailmas ja Euroopas jätkuvalt kõvad tegijad. Eesti rattureid on palju aidanud Läti treenerid Klavs Lisovskis ja Artis Žentinš, kelle panust on võimatu üle hinnata.

BMX-i on harrastanud meie nimekate motokrossisõitjate Tanel ja Aigar Leoki pojad. See on olnud teadlik valik, ettevalmistus motokrossiga tegelemiseks. Arutleme, kas BMX sarnanebki mõnes mõttes rohkem motokrossi kui klassikalise jalgrattaspordiga? Head kuulamist!

Podcastis „Jalgrattapalavik“ teeme sel korral juttu rattadünastia esindajaga. Tema isa vend Endel oli 17 kordne Eesti meister ja isa vennapoeg Heino 13 kordne Eesti meister jalgrattaspordis. Põlvkond hiljem tegi rattaseljas tegusid saate külaline Runo Ruubel. Runo võinuks vabalt ekslema sattuda näitlemise radadele, kuna nii isa kui ka ema olid lähedalt seotud teatriga. Isa Paul koguni Eesti NSV teeneline kunstnik.