Jalgrattapalavik

Podcast „Jalgrattapalavik“ on pärast mõnenädalast pausi uue episoodiga kuulajaid rõõmustamas ning külaliseks ei keegi muu, kui Eesti kõige pikema staažiga profijalgrattur Rein Taaramäe. Suurtuuride etapivõitjal on käsil 16nes profihooaeg.

Tänavu sõidab Taaramäe suurtuuridest ainult Vueltat.

Viimaste hooaegade Giro – Vuelta duubel mängiti ringi. „Sai kaarte vähe ümber mängitud. Aasta esimene pool läheb puhtalt nädalaste velotuuride peale ja neid on kavas ikka päris kõvasti. Enne Vueltat saan seitse velotuuri kindlasti sõita,“ kirjeldas Taaramäe käesoleva aasta kondikava. Õpetussõnu jagub ka noortele. „Ärge tehke sporti liiga noorelt liiga professionaalselt!“ Loomulikult tulevad sinna juurde selgitused. Taaramäe toob ka elulise näite Eesti meistrivõistlustelt. Mis muud, kui head kuulamist! Saatesarja veab Ivar Jurtšenko.

Podcast „Jalgrattapalavik“ jõuab seekordse saatega juubeli hõngulise tähiseni. Eetrisse jõuab sarja kolmveerandsajas episood ehk usutlus numbriga 75.

Seekordne külaline on Eesti jalgrattaspordi ringkondades teada-tuntud mees – Mallor Türna. 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses kuulus ta tippsportlaste leeri, sõites trekil välja suurmeistri normi. See oli taseme näitaja.

Maanteesõidus säravaimaks saavutuseks etapivõit NSV Liidu velotuuril ja näiteks Balti velotuuril on ta kandnud liidrisärki. Sellest kõigest ja paljust muust me loomulikult saates ka räägime.

Podcast „Jalgrattapalavik“ jõuab seekordse saatega juubeli hõngulise tähiseni. Eetrisse jõuab sarja kolmveerandsajas episood ehk usutlus numbriga 75.

Seekordne külaline on Eesti jalgrattaspordi ringkondades teada-tuntud mees – Mallor Türna. 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses kuulus ta tippsportlaste leeri, sõites trekil välja suurmeistri normi. See oli taseme näitaja.

Maanteesõidus säravaimaks saavutuseks etapivõit NSV Liidu velotuuril ja näiteks Balti velotuuril on ta kandnud liidrisärki. Sellest kõigest me loomulikult räägime.

Treeneritööd alustas 1984. aastal ja on teinud seda vahelduva eduga, mõlemal pool Soome lahte. Rohkem ikkagi siinpool ja ka tänasel päeval, juhendades Kalevi Jalgrattakooli noori.

Otseselt Mallo Türna käe alt tulnud sportlastest on jõudnud profileeri kõige kõrgemale tasemele välja soomlane Kjell Carlström ning Janek Tombak. Mõlema jaoks oli Mallor esimene jalgrattatreener, kes andis suuna suurde sporti kätte ja õpetas selgeks ABC.

Tombaku treeningutele saamist meenutab Türna nii: „Tombak oli selline tegelinski, kes oli kooli mustas nimekirjas. Ja kuna ma suhtlesin kehalise kasvatuse õpetajatega, siis sealt tuli vihje, et selle mehe võiks kaasata treeningutesse. Seal oli otsene küsimus, kuhu panna lapse energia. Ja me leidsime sellele lahenduse. Ta sai võetud kampa ning talle see sobis. Ja eks kui mingil hetkel hakkasid tulema tulemused, siis see tekitas aina rohkem huvi rattasõidu vastu.“

Türna toimetas toona Põltsamaal, Lillevere spordikoolis. Samast süsteemist on välja kasvanud veel Lauri Aus, Andrus Aug, Erki Püstep, Toivo Reinov, Martin Kukk, Mati Värv jt. „Toimus väga süsteemne töö, mis andis tulemust,“ meenutab Tartu juurtega mees toonast aega.

Viimased 14 aastat on Türna toimetanud treenerina Tallinnas CFC Spordiklubis ja Kalevi Jalgrattakoolis. Tema käe alt on sirgumas uued talendid, kelles peitub samuti ainest jõudmaks suurele areenile.

Aga see kõik ei ole nii lihtne kui lihtlabase vestluse käigus tunduda võib. Palju erinevaid tahke peab kokku langema, peab olema tarkust, visadust, kindlat meelt ja loomulikult ka sportlikku õnne.

Eriliselt rõhutab Türna treeneri osatähtsust, kuna suuresti just treeneri käes on võtmed, kuidas lapsed spordi juurde jätta ja sealt edasi, järgmise sammuna, spordis läbilöömiseks vajalikud harjumused ja rutiinid paika saada.

Võrreldes kunagise ajaga tuleb tänasel päeval aina rohkem kasutada moosisporti. Mida see veel tähendab? Head kuulamist!

Jalgrattaspordi uus hooaeg on käima läinud ning paari kuu pikkuselt pausilt naaseb taskuhääling „Jalgrattapalavik“. Huvitavate külaliste paeluvad jutud endiselt kättesaadavad Delfi Tasku, SoundCloudi, Spotify, Apple Podcasts ja Google Podcasts keskkonnast. Sel korral on saatejuhil Ivar Jurtšenkol külas kolmel järjestikusel aastal Eesti parimaks jalgrattatreeneriks valitud Karmen Reinpõld. Väga omapärase taustaga treener, kellel on mitme erineva eriala kõrgharidus ning sportlikke väljakutseid esitab ta mitte ainult sportlastele, vaid ka iseendale.

Jalgrattaspordi uus hooaeg on käima läinud ning paari kuu pikkuselt pausilt naaseb taskuhääling „Jalgrattapalavik“. Huvitavate külaliste paeluvad jutud endiselt kättesaadavad Delfi Tasku, Soundcloudi, Spotify ja Apple Podcasti keskkonnast.

Sel korral on saatejuhil Ivar Jurtšenkol külas kolmel järjestikusel aastal Eesti parimaks jalgrattatreeneriks valitud Karmen Reinpõld. Väga omapärase taustaga treener, kellel on mitme erineva eriala kõrgharidus ning sportlikke väljakutseid esitab ta mitte ainult sportlastele, vaid ka iseendale.

Näiteks mullu tegi koos Liisi Alamaaga Saksamaal esimeste Eesti naistena Everestingu, kogudes ühte konkreetset tõusu sõites vähemalt 8848 tõusumeetrit. Oli jalgrattasadulas 14 tundi ja 36 minutit. Miks?

Filosofeerime, mis on andekus, ja kui palju astmeid võib olla andekusel. Füüsilise andekusega saadakse maailma tipule üsna lähedale, edasi peab olema vaimselt tugev, et füüsiliselt võrdsete seas löögile pääseda, ja kõige lõpuks otsustab iseloom, kas sinust saab midagi enamat kui lihtsalt väga hea sportlane.

Kuidas meil andekate ja andekusega on?

Reinpõld on selles vaates pisut murelik. Ta töötab Tallinna Ülikooli kinesioloogia laboris, testides iga hooaja eel noortekoondiste liikmeid. Ja mis selgub? Viimase kuue või isegi kaheksa aasta jooksul ei ole laboris nähtud ühtegi Taaramäed ega Kangertit.

See paneb küsima: „Kus tehakse valik? Kus nad välja sõelutakse? Seda, et neid Eestis ei ole, seda ma ei usu!“

Ta arutleb edasi. „Aga kui me mõtleme, millised on meie võidusõidud ja milline on profiil. Otepää ei ole selles mõttes mägine, et sealt tuleks mägede sõitja välja. Tallinna ümbrus toodab pigem eraldistardi spetsialiste, kellel on jõudu ja massi palju rohkem kui mägedes ronijal. Meie keerukus on see, et Taaramäe ja Kangerti laadsed, meeletu aeroobse potentsiaali ja tohutu töövõimega sportlased peaksid jääma treenerile silma, kes siis väga teadlikult nad oma haardesse võtaks – poputaks, hoiaks ja treeniks. Selle mõttega, et neid on võimalik eliiti viia.

Aga juunioride seas ei pruugi nad veel mitte midagi teha, vähemalt Eestis. Meie kodune keskkond soosib väga tugevaid juuniore. Ja selle all ma mõtlen puhtalt profiili, mis meil Eestimaal on. Kui me viiks nad võistlema Kesk-Euroopasse, vot siis me näeks teistsugust pilti.“

Teeme juttu tänapäevastest treeningtöö põhimõtetest, arutleme, millal võiks mõni jalgrattatreener saada pärjatud Eesti aasta treeneri nimetusega ning räägime pisut lähemalt Janika Lõivu tegemistest, kellel on suur „süü“ selles, et Karmen Reinpõld jalgratturite seltskonda sisse sulandus.

Head kuulamist!

Jalgrattaspordi võistlushooajale on pidulikult joon alla tõmmatud, auväärt tiitlid ja auhinnad jagatud. Tõmbame kokku ka podcasti „Jalgrattapalavik“ järjekordse aastaringi ning seda koos Eesti jalgratturite liidu presidendiga.

Ärimees Raivo Rand on alaliidu presidendina rattasporti suunanud viimased kuus aastat. Mis on selle ajaga tehtud ja mis teoksil? Praegune juhatus on ametisse kinnitatud 2025. aastani.

Mõistagi ei saa me mööda minna Pirital kiratsevast velotrekist, mis toimis kiiduväärt treening- ja võistluspaigana enam kui 40 aastat, ent mingil hetkel ehitis väsis. Kas samale kohale kerkib kunagi multifuktsionaalne sisetrekk, millest on räägitud juba kümmekond aastat? President Rand on jätkuvalt teotahet täis ja käib välja lubaduse, et tema enne ei jäta, kui trekk tuleb.

Räägime võistlustest ja nende korraldamisest. Kas Eestisse annaks tuua sama mastaapi sündmust kui autoralli MM-sarja etapp, WTA tenniseturniir või Ironmani triatlon?

Ranna hinnangul on maanteesõidu eliitklassi tiitlivõistlusi Eestisse raske kui mitte võimatu tuua, just rahalist võimekust arvestades. Räägime ka summadest. Küll mõeldakse juhatuses tõsiselt graveli maailmameistrivõistluste korraldamisele, mis on uus ala ning Eestis leidub küllaldaselt sobilikke maastikke tiitlivõistluse pidamiseks.

Jutuajamise lõpus laseme mõtted uitama, ja filosofeerime, milline võiks jalgrattasport välja näha 25 aasta pärast?

Rand ei usu, et võrreldes tänasega väga radikaalseid muutusi toimub. Rattaga sõitmine jääb ikka rattaga sõitmiseks ja e-sport päris sporti välja ei tõrju. Lisaks usub Rand, et järgmise 25 aasta jooksul võidab Eesti jalgrattur olümpiamängudelt või maailmameistrivõistlustelt eliitklassis kuldse medali. Konkreetset nime president välja ei käi, küll on aga veendumus, et suur „pauk“ kindlasti tuleb.

Head kuulamist ja lakkamatut treeningindu uute sportlike sihtide vallutamiseks!

Podcast „Jalgrattapalavik“ pakub kuulamiseks jutuajamise Rene Mandriga, kes on värskelt sõlminud 2-aastase lepingu Israel – Premier Tech Pro Cycling meeskonnaga. Mandrist sai tipptasemel profitiimi spordidirektor.

Rääkida on palju ja teemad vägagi intrigeerivad.

Juba tuleval hooajal võib eestlasest teatud võidusõitudel saada Chris Froome'i, Jakob Fuglsangi, Michael Woodsi jt nimekate võidusõitjate otsene ülemus.

Mandri on selleks valmis, ei pelga: „Olen suhteliselt enesekindel tüüp kogu aeg olnud. Saan hakkama. Ükskõik kui kõva nimega on tegu, sõitja asi on spordidirektorit kuulata.“

Puudutame tippmeeskonna eelarvet, kuidas sätitakse plaane, palju on tiimis inimesi, kes eestlast spordidirektoriks kutsus, mida kujutas endast UCI koolituse läbimine jne. Esimene pool saatest kuulub puhtalt suure tiimi juttudele.

Teine pool kuulub kodustele teemadele.

Kes hakkab Mandri uue väljakutse valguses vedama Tartu 2024 Cycling Teami? Muide, meeskonda on hetkel ära registreeritud ka Markus Pajur, kes kaks hooaega sõitis oluliselt kõrgemal tasemel Arkea – Samsic meeskonnas. Saame teada, mis seis Pajuriga on.

Ühtlasi reedab Mandri saladuse... Ta pidi esimest korda tellima klubile ratta XXL mõõtudega. Tiimiga liitub kahemeetrine leedulane. Lahkame meeskonna koosseisu üksikasjalikult, muudatusi on päris palju.

Koduste juttude juures puudutame ka noorema generatsiooni esiletõusu.

Lõppeva aasta maailmameistrivõistluste ja Euroopa meistrivõistluste tulemused on muljetavaldavad.

U23 vanuses MM-il grupisõidus 4. koha saanud Madis Mihkelsilt võib Mandri sõnul suuri tegusid oodata väga kiirelt. „Olen selles veendunud. Ta on väga heas keskkonnas ja vanajumal on andnud talle kulbiga, andekust. Tulemused ei lase end kaua oodata.“

Juunioridest räägime samuti. Jutu käigus jõuame laiema tõdemuseni, et suured profitiimid jälgivad üha nooremaid sõitjaid. Juba esimese aasta juunioridele pannakse silm peale, luuakse noortemeeskondi. Miks see nii on?

Ja veel ühest trendist. Kahekümneselt ollakse profimaailma tipus. Kuidas see järsku võimalik on? Mille pealt on tulnud noorte plahvatuslik pealetõus?

Mandril on selgitus olemas: „Rattaspordis on võimalik väga palju andmeid kätte saada ja seda omakorda läbi treeningplaanide sõitjatele tagasi anda. Ja see jõuab juba noorteklassidesse välja. See tähendab oluliselt teadlikumat treenimist. Ma arvan, et see on väga suur osa sellest trendist.“ Head kuulamist!

Podcasti „Jalgrattapalavik“ oktoobri teise saate külaliseks on Laura Lepasalu. Tänasel päeval kolme lapse ema, kes 2008. aastal sõlmis Prantsusmaa klubiga Team Pro Feminin Les Carroz profilepingu, ent profina sõita ei saanud, sest klubi läks majanduslike raskuste tõttu hingusele. Ikka juhtub.

Kui vaadata tagasi, siis 2008 oligi tipphetk. Sõitjana. Prantsusmaa karikavõistluste etappidel, kus sõitsid koos nii profid kui ka amatöörid, oli pidevalt pildil. Edestas sõitudel prantslaste legendi Jeannie Longot ennast. Võiks selle vabalt visiitkaardile kirjutada. Vahepeal tekkis isegi lootus, et pääseb Pekingi olümpiale.

Lepsasalu meenutab: „Issand, mul tekkiski tunne, et saan olümpiale. Ma muidugi oleks sinna läinud turistina. Aga ma ei mäleta, mis juhtus, et päris viimasel hetkel öeldi – jääb ära. Mul olid juba ostetud kuldsed Scotti kingad, treener oli nii õhinas, aga öeldi, et Grete Treier üksinda läheb. See oli ikka paras pettumus.“ Laura lubab olümpial siiski ära käia, mitte enam sportlasena, aga taustajõuna. Olümpia on olnud unistus väiksest peale.

Sportlasena jäid võimed kindlasti realiseerimata. Ta lõpetas 2009. aastal, kuna üks jalg kadus piltlikult öeldes alt ära. Närvivalu tegi liiga. Lisaks on Lepasalu tänasel päeval veendunud, et ta oli konstantselt ületreenitud. Hästi palju sõltus toona treeneritest ja tugivõrgustikust, mis minu puhul jättis ilmselgelt soovida. „Ise ma ei julgenud puhkeperioode teha, sest kohe tekkis kartus, et tulevad ülekilod ja kõik läheb käest ära,“ kirjeldab Laura noore naisvõidusõitja kartusi.

Ta meenutab ühist laagrit leedulastega. Kolm korda päevas treeningud, kui üles ärkasime, siis kohe puki peale. „Rene Mandri vaatas mu treeningpäevikut ja imestas: „Sul oli märtsis 92 treeningtundi!? Ma oleks surnud selle peale!“ Aga, nääpsuke Laura jäi elama. Ehkki muidugi võib küsida, mis elu see ka oli. Laager kestis kaks kuud. Tappev. Samas laagris oli ka Ignatas Konovalovas, kes sõidab tänaseni profileeris.

Esimesed rattasõidu tarkused sai Laura klubist Tartu Racing Tähtvere. Oli klubis ainus tüdruk, aga see ei morjendanud. Esimesest trennist koju jõudes teatas emale, et vanemad poisid ütlesid nii: „Aluspükse rattapükste alla enam ei pane!“ Huvitav, mida ema võis mõelda?

Muuseas meenutab Lepasalu naljakat seika 2007. aasta Tartu rattamaratonilt. See puudutab teda ja Jaan Kirsipuud (Jassi), kes teda hilisemalt väga palju aitas. Head kuulamist!

Podcastis „Jalgrattapalavik“ saab sel korral kuulda tõestisündinud lugu, mis ajab kulme kergitama. 1958. aasta Eesti meistrivõistlustel ühisstardiga sõidus võitis 16-aastane Kalju Koch pronksi. Vähe sellest. Ta sõitis rattaga, millel puudus sadul.

Ei, sadul ei tulnud sõidu ajal ratta küljest ära. Noormees läks juba starti ilma sadulata. Tingituna väikesest kasvust muud võimalust lihtsalt polnud. Raamile kinnitati padi, mis võimaldas õigel kõrgusel pedaale tallata. Ausalt öeldes, ei kujuta ette. Ja nõnda tulla veel medalile... selleks peab olema Kalju Koch.

Pole siis imestada, et mingil hetkel jõudis Elva lähistelt pärit spordimees Liidu koondise ridadesse. Teisiti ei saanudki minna. See juhtus pärast 1963. aasta rahvaste spartakiaadi velotuuri ehk teisisõnu pärast Liidu meistrivõistlusi mitmepäevasõidus, kus ta oli individuaalselt kaheksas ning Läti koondisega meeskondlikut teine. Läti koondisega seetõttu, et ta läbis Riias sõjaväeteenistust.

Liidu koondises pidas Koch vastu viis hooaega (1964-1968). Käis kolmel MM-il ja kahel korral amatööride tippvelotuuril Tour de l'Avenir. Seal nägi mägesid, mis ajasid hirmu nahka.

Polnud haruldased need hetked kui Liidu koondise mehed olid tapvast ületreeningust sedavõrd küpsed, et keha ja hing lausa karjus ahastusest. Koch meenutab kurbnaljakat momenti 1967. aasta kevadest kui Rahutuuri koondis võistles enne tähtsündmust Belgias. Ilm sattus olema jube, mehed tülpinud ja väsinud ning nii lendas stardis koondisekaaslase suust appikarje: „Ema, miks mind siia ilma sünnitasid?“

Koch loobus tookord Rahutuuri kohast vabatahtlikult, kuna tundis, et lihtsalt ei jaksa. Enamus, kes Rahutuurile läksid, kustusid võidusõidu käigus. Koondist tabas täielik krahh. Pidurit oli treeningutel väga raske tõmmata, sest teatud treenerid nõudsid kogu aeg täiega valamist. Kehtis ütlus: „Kui tahad leiva peale võid, pead välja panema viimase. Igal treeningul.“

Ühe sõidu puhul tuleb Kochil seniajani pisar silma. Aga, mis sa teed, ajalooratast tagasi ei keri. Rahvaste spartakiaadi grupisõit Moskvas, Kurkino ringil, aasta 1967. Kes kuulab, saab teada, mis juhtus. Sportlik traagika. Puhas oma lollus, meenutab Koch.

Tänasel päeval on kunagisel tippmehel vanust 80. Sõidab rattaga iga päev. Tänavu pole alates 1. märtsist ühtegi päeva vahele jäänud. Käib tiirul iga ilmaga. Ratas, mille 70. sünnipäevaks kinkis Hawaii Express, on kaugelt parem kui omal ajal Liidu koondises anti. Elu on edasi läinud, suurte sammudega, tehnika samuti. Räägime põgusalt ka tänapäeva rattaspordist. Head kuulamist!

Jalgrattajuttu räägime sel korral mehega, kellel on profivõite jalaga segada. Konkreetse ajendi Jaan Kirsipuuga kokkusaamiseks andis 23. august kui Prantsusmaa profitiim Ag2r Citroen jõudis Poitou-Charentes en Nouvelle-Aquintaine velotuuri avaetapil klubi ajaloo 500. võiduni. Uhke ja erakordne tähis!

Tosin aastat (1993 – 2004) samas tiimis sõitnud Kirsipuu arvel on neist võitudest pea veerand! Hämmastav. Sellest me räägimegi. Kuidas ta aitas tiimil elus püsida ja millist koormat see õigupoolest tähendas. Luubi alla on võetud sihitult 12 aastat ühes konkreetses meeskonnas, mis tema ajal kandis peasponsori nimesid Chazal, Casino ja Ag2r Prevoyance.

Loomulikult ei pääse me üle ega ümber meeskonna omanikust, mänedžerist Vincent Lavenue'st. Kui ta 1992. aastal tiimiga alustas, oli tal vanust 35. Tänaseks päevaks on 31 aastat juurde tiksunud. Kaua ta veel jaksab? Selline järjepidevus on rattamaailmas väga haruldane, kus üks mees veab kõrgel tasemel meeskonda kolm kümnendit jutti.

Meenutame eriti meeldejäävaid ja magusaid võite, uurime, kuidas Kirsipuu jäi üldse Lavenue'le silma ja kui roosiline nende läbisaamine oli, pajatame tiimikaaslastest, kellest mõned on olnud supertalendid. Mida tähendab võidusurve ja võidukohustus, eriti olukorras, kus mängus on suured palganumbrid, kuidas ootustega toime tulla, räägime valikutest, kas karjääri hiilgeaegadel muutuda müügimeheks või mitte.

Saate keskele mahub ka Shimano rubriik, kus sedapuhku on teemaks elektrijalgrataste jõuline pealetung. Head kuulamist!