Et veebruari algul möödus 115 aastat Paul Ariste sünnist ja 30 aastat tema surmast, on Juku-Kalle Raidi köögilauas paslik rääkida just sellest suurmehest. Köögilauas on külas Ergo Västrik Tartu Ülikoolist (Eesti ja võrdleva rahvaluule lektor), kellega Ariste isikut – ning tema eriti suur armastust, vadjalasi, meie lähimat sugulasrahvast – lahti muugime. Ja Ergo on siinkohal hea ning ka lustakas. Ergo on koostanud raamatuks Ariste “Vadja päevikud”. Paul Ariste hind meie kultuurimaastikul on “mees hinnasildita”, ehk absoluutselt hindamatu. Ja värvikat Aristes oli: * käsikirjaline kogu 5300 lk “Vadja etnoloogiat” Varaseimad 1932, hilisemad 1989; *Soov igal aastal publikatsioonide arvu (ja muu poolest) Tartu ülikooli õppejõudude seas esimene olla ja see tal ka õnnestus; *Kurioosumina üritas ta alati ka palga maksmisel letis esimene olla, mistõttu läks ta kohale juba tükk aega enne kassa avamist; *Ei sõitnud jalgrattaga ja ei lasknud püssi; *1936. aastal kinnitas Paul Ariste ajalehele Rahvaleht, et on juba kooliajast olnud taimetoitlane, ehkki “olevat vahepeal mitu korda liha maitsnud”; *Väidetavalt olevat ta tundnud 100 000 eesti inimest; *Meeldis omadele. Näiteks fennougristika üliõpilastele tegi ta vana kombe kohaselt kohvikus ikka välja; *Kui tahtis päevikus kolleegide üle väheke veidrust visata, kirjutas jidishis, et keegi aru ei saaks; *Seniajani üks parimaid soomeugri keelte, pärimuste, lugude ja eluruumi kajastajaid. Head isu!