KATK PEO AJAL, KUHU SEE KÕLBAB? Viimases JUKU Raadio saates (nr 301) ekskurseerisime ajaloodoktor Andres Adamsoniga mööda Eestit ja maailma tabanud katkude ajalugu. Kuulame ja mõtleme, kui suur see praegune pandeemia siis ikkagi on. Ja saame aru, et kökimöki!

Must surm 1346-1353 oli ilmselt ajaloo rängim haiguspuhang, nõudes lühikese ajaga Euroopas, Aasias ja Aafrikas 75 kuni 200 miljonit inimelu, aga ta polnud kaugeltki esimene ega viimane selline pandeemia. Eesti nägi tapvat katkupuhangut veel 1710. aastal.

Justinianuse katkuks kutsutakse esimest laiaulatuslikku muhkkatku pandeemiat, mis ajavahemikus 541 kuni 750 meie ajaarvamise järgi tappis esmalt 40 protsenti Konstantinoopoli elanikest, seejärel levis aga kahe sajandiga üle kogu Euroopa ja põhjustas rahvaarvu vähenemise ligemale 50 protsendini.

14. sajandi keskpaiga Must Surm nõudis Euroopas kuni 30 miljonit, maailmas ehk isegi 75 kuni 100 miljonit inimelu, tappes iga kolmanda-neljanda inimese.

Eestit rüüstas viimane suurem katkupuhang aastail 1710-1713, olles seitse aastat varem valla pääsenud Ungaris, levides seekord Poolasse, Preisimaale, Leedusse, Liivi- ja Eestimaale, haiguse peamiseks levitajaks olid nähtavasti rotid ja sõjamehed. Eestis suri ligi 200 000 inimest, ehk ligi 60 protsenti elanikkonnast, kuigi haigust võimendas ka samasse aega sattunud ulatuslik näljahäda (põhjuseks ikaldus ja ikkagi ennekõike Põhjasõda). Põhja-Eestis suri katku 70-82 protsenti elanikest.

Hiinas isoleeriti veel 2014 terve linn ühe muhkkatkujuhtumi tõttu.