JUKU Raadio 334. saates on Juku-Kalle Raidi külaliseks ekspeaminister Mart Laar. Tegelikult küll vastupidi, kuna raadio pakkis kokku oma kodinad ja sõitis külla Mardile. Juku-Kalle Raid mainib, et saateks andis põhjuse Mart laari uus raamat “Ajaga võidu”, mis on järg tema mälestusteraamatule “Pööre”. Kui “Pööre” pajatab Laari esimesest peaministriks olemise ajast, siis “Ajaga võidu” keskendub perioodile, mil Mart oli teist korda peaminister – 1990ndate lõpule.

“Mart tõmbab huvitavaid paralleele tänase ja olnu vahel”, räägib saatejuht Juku-Kalle Raid, “Näiteks räägib ta, et kui ta külastas 1991. aastal Rootsi Riigipäeva (Riksdagi), hämmastas teda tõsiselt, mis küsimustega seal tegeleti. Samal ajal, kui Vilniuses surid vene soomusmasinate roomikute all inimesed, Riia vanalinn oli barrikaadides ja Toomkirik muudetud laatsaretiks, Tallinnas valmistati aga Molotovi-kokteile, arutati Rootsi parlamendis loomade õiguste hartat ning milliseid lisandeid võib viineris kasutada, et seda tohiks üldse viineriks nimetada. Meil võis inimene end juba õnnelikuks pidada, kui kuskilt üldse viineri välja võlus.”

Laar resümeerib: “Vahe meie ja nende vahel pole ilmselt kunagi tundunud nii suurena kui sel hetkel. Samuti üksijäetuse tunne. Ja kuidas suudetakski siin meie vabadusjanu ja meeleheidet mõista, kui elatakse sedavõrd teistsuguses maailmas. See ei ajanud mind isegi mitte nii palju vihale, sest milles olid nemad süüdi, et olid normaalsetes oludes kasvanud. Pigem käis peast läbi kuratlik mõte, et huvitav, millal ei pea Eestis enam muretsema vene tankide või selle pärast, kas nurgapeal poes täna vorsti on, millal hakkab Eesti parlament tegelema sama “huvitavate” eelnõudega, nagu see siin?”

Tundub, et käes ongi hetk, mis viitab igavusele parlamendis ning riigiaparaadis. Samal ajal kui Ida-Ukrainas surevad Ukraina sõdurid Venemaa agressiooni tõrjudes ja Valgevenes trotsivad relvitud meeleavaldajad juba nädalaid vägivalda, käib Eestis kõike muud enda alla mattev debatt abielu mõiste üle ning eriti tuhmid tüübid tegelevad USA presidendivalimiste tulemustega. Vaieldakse meeleheitliku ägedusega “abielureferendumi” üle, mis nagu nüüd teame, polegi tegelikult päris referendum ja seal ei muudeta ei põhiseadust ega ühtegi muud seadust, vaid tahetakse lihtsalt nendelt, kes viitsivad sedavõrd sisukal ettevõtmisel osaleda, teada, et kas peaks seda kunagi edasi arutama? Kõik see lust läheb paraku maksma paar miljonit. Nagu viimasel ajal ikka, ei suuda keegi kuidagi sõnastada seisukohta, mis ka tavainimesele arusaadav oleks.