435. Jukuraadio saate köögilauas kõlgutab jalgu ja pruugib suud Eesti Vabariigi välisminister Urmas Reinsalu. Venemaa ähvardab Urmast kriminaalasjaga, kuna tema Ukrainat toetavad avaldused on “terrorismi õhutavad”. Sellest kõigest räägime me vähe, pigem keskendume olulisele – millise kivikese taga asub elevant, mis ei luba mitte kuidagi läänel ühtselt Venemaa genotsiidile vastata. Kammime väheke ajalugu, aga põhiliselt räägime puhtalt tänasest, mil meie kõigi poolt soovitud sõja lõpp on paraku absoluutselt mittelähedal. Mõtiskleme selle üle, miks on lääs skisofreeniline – Ukraina võitu tahavad ilmselt kõik, kuid kas meie oma kodune Euroopa suudaks leppida ka Venemaa kaotusega? Üks on selge: see sõda saab otsa alles siis, kui Vene kurjategijad on sõjatribunali all. Tõsi, mitte keegi ei kujuta ette, kuidas püüda kinni Putin, ent Nürnbergi-laadset suhtumist oleks vaja juba kasvõi seepärast, et kogu maailmale märku anda värdjaliku diktaatorluse mõttetusest.